Kätlin Joala: Kalk haridusreform

Kätlin Joala. Foto: PP

Kõrgharidusereform, kus üliõpilaste muudatusettepanekuid ei arvestata, on selge märk ühiskonnast, mis arvestab vaid riigijuhtide kalki suhtumist. Kuigi igal võimalusel räägitakse, et noori tuleb hoida ja nende väljarännet piirata, siis sellele vaatamata käitub riik täpselt vastupidi.

Ligipääs haridusele on Eestis küll avatud, kuid sõltub suuresti rahakoti paksusest. Minu enda tuttavad osalesid Pärnus eelmisel haridusmessil, kus osales Soome koolgi, mis kutsus Eesti noori tasuta omandama kutseharidust Soomes. Siinkohal tuleb eriti rõhutada sõna “tasuta“, sest koolis pakuti tasuta elamist ühiselamus, kolm korda päevas tasuta sooja toitu ja hea õppeedukuse korral stipendiumi.

Noor saatis oma dokumendid ning mõne aja pärast tuli vastus kooli vastuvõtu kohta. Nüüdseks on see noormees juba pea aasta siit ära olnud ja temaga suheldes tajun, et iga päevaga näeb ta üha vähem põhjusi, miks Eestisse naasta. Peamiselt rõhutab ta, et Soome ühiskond on märgatavalt rahulikum ja inimsõbralikum kui Eesti oma.

Haridus ja haritud inimesed peaksid olema Eesti rahvusliku au ja kuulsuse kilp, kuid valitsus mõtleb kitsarinnaliselt, see hävitab jätkuvalt noorte tahtmist Eestisse jääda.

Eduka haridusreformi eeldus on tasuta õppe ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, mis tagaks kõikidele võimekatele noortele väljavaate haridust omandada. Hetkeolukord soosib neid noori, kelle vanematel on jaksu hariduse saamine kinni maksta. Kel see võimalus puudub, jäävad suure tõenäosusega kõrgkooli ukse taha ootama või lahkuvad riigist, et omandada haridus kusagil mujal.

Niisiis näeme, et kõnealusel juhul surutakse läbi poolikut seadust, mis justkui väliselt olukorda parandaks, kuid tegelikkuses ehitatakse Potjomkini küla. Me võime küll olla Euroopa silmis paipoisid, kuid kena fassaadi taha peitumine ja läbi mõtlemata otsuste lubamine viib ühiskonna järk-järgult taandarengusse. Võttes noortelt võimaluse õppida, hävitame kindlakäeliselt lootuse jõuda teadmispõhise riigi ja majanduseni.

Mind huvitab päris siiralt, kas need riigikogu liikmed, kes hääletasid haridusreformi poolt, ikka mäletavad, kui suured olid stipendiumid siis, kui nemad veel ülikoolis käisid. Kas haridusminister Jaak Aaviksoo mäletab, millised võimalused ja kohustused olid temal tudengina?

Kardan, et paljud koalitsiooni liikmed ei ole tahtnud või osanud mõelda sellele, milline oli tööinimese palga ja kulude erinevus tudengi stipendiumist ja kuludest nende oma ülikooliajal. Praegu on olukord väga palju muutunud ja seadusi tehes peab sellega arvestama.

President Toomas Hendrik Ilves on rõhutanud, et kõrgharidus on oluline teema, mida ei saa reformida kiirustades. Sellega tuleb kahtlemata nõustuda. Kui tahame tõsta kõrghariduse kvaliteeti, saab seda teha vaid tipptasemel seaduste kaudu, mille vastuvõtmise eel pole ühtegi asjalikku ettepanekut arutamata jäetud.

Kui ootame ülikoolidest kvaliteeti, peab sellele nõudele vastama seaduski. Siinkohal tulebki valitsuserakondade südametunnistusele koputada, tuletamaks neile meelde, et kõrgharidusreformi ei pea iga hinna eest läbi suruma. Selle asemel vajame laialdast arutelu, mis kehtestaks õiglased reeglid ja annaks õiglased võimalused. Vaid nii on lootust, et noored jäävad Eestisse.