Sotsiaalminister Maret Maripuu püsis nagu emapuu, ei kõikunud, paindunud ega astunud tagasi. Viimaks, kui kõik, kes siiski lootsid temast vabaneda, olid juba lootuse kaotanud, läks sotsiaalminister riigikogu ette ning andis Eesti rahvale välja veksli, et lahkub ametist küll, aga mitte kohe, vaid kuu aja pärast.
Tagasiastumispäevaks valis ta Eesti riigi ajaloos väga olulise kuupäeva, 23. veebruari. Maripuu lubas, et kogu supp, mille ministeerium reformide teostamiseks kokku keetis, saab selleks päevaks helbitud.
Õigupoolest on selline kuupäevavalik igati loogiline. 24. veebruar on ju tähtis riiklik püha, vaba päev ja president korraldab sel puhul Jõhvis vastuvõtu.
Oletades, et Maripuu on saanud ministriks oleku ajal kutse presidendi vastuvõtule, saab ta ilusasti esmaspäeval korra töölt läbi minnes tagasi astuda, siis laob isiklikud asjad ja potililled pappkastidesse ning läheb kodunt läbi, et minna edasi õmblejanna, modisti ja juuksuri juurde.
24. veebruaril võib Maripuu end Virumaal hästi ja vabalt tunda. Kunagised kolleegid-ministrid ei saa seal Jõhvi kontserdimajas õieti napsugi võtta, sest järgmisel päeval vaja ju tööpostil olla. Ent Maripuu võib mõnusalt kihisevat vahuveini rüübata ja hommikuni viini valssi keerutada. Mis tal viga: 25. veebruaril pole tarvis tööle minna, saab rahulikult magada kas või poole päevani. Arvestades, mida vaeseke on viimastel kuudel kannatama pidanud, kulub see lõõgastav öösse kaduv õhtu talle marjaks ära.
23. veebruarini on aega, rahvas nõuab aga verd juba nüüd. Nörritatud masside rahustamiseks võiks ehk pealinna üleskaevatud Vabaduse väljakule püstitada ajutise tagasiastumiskella, mis loeks sekundeid, minuteid ja tunde, mis jäänud Maripuu ametist lahkumiseni.
Kui jõuab kätte nullpäev, toimub suur pidu, jalutud hakkavad käima, pimedad nägema ja pensionärid hästi elama.