Tasuta õpe hoolsatele

Annely Akkermann. Foto: PP

Filosoofilises plaanis toetan tasuta kõrgharidust, kuna pere, kogukond ja riik koos peavad saatma noore inimese ellu hea kasvatuse ja võimetekohase haridusega, aga võlgadest vabana.

Majanduse madalseisu ja tööpuuduse perioodil on kõige haavatavamad äsja kooli lõpetanud noored, sest neil puuduvad töökogemused, kuid nad peavad konkureerima majanduslanguse tõttu mujalt koondatud tugevate spetsialistidega. Kui tööpuudusele lisandub hariduse omandamiseks võetud laenude tagasimaksmise kohustus, on elluastujad pandud väga keerulisse, et mitte öelda emotsionaalselt lootusetusse olukorda.

Millal saavad need noored hakata mõtlema oma kodu rajamisele ja lasterohke pere loomisele? Eesti puhul võetakse jalge alla tee välismaale tööle ja enamasti mitte õpitud erialale, välja arvatud vahest meditsiinitöötajad ja ehitajad.

Nii väljarändest kui alaharitusest kaotab kogu Eesti ühiskond. Eesti rahva on viinud maailma kultuurrahvaste hulka just emakeelne kõrgharidus, teadus, kirjandus, muusika ja kunst. Eesti on väikerahvas sõna otseses mõtes. Me ei tohi jätta rakendamata ühegi inimese võimeid, meid on niigi väga vähe.

Õiglus, kvaliteet, efektiivsus

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles eelnõu teisel lugemisel riigikogu kõnetoolist, et seadusemuudatused on loodud suurendama õiglust, kasvatades kõrgharidusele tasuta ligipääsu, parandama hariduse kvaliteeti ja tõstma kõrgharidussüsteemi toimimise efektiivsust tulemustele orienteeritud rahastamise abil.

See ehk tasuta kõrgharidus on vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada. Täistööajaga osalised õppurid maksaksid aga jõukohast õppemaksu ning kursusekordajad korvaksid ülikoolile tekkivad lisakulud.

Kõrgharidusreformi puhul on kahtlemata tegemist viimase aja olulisema muudatusega Eesti kõrghariduse korralduses. Reformierakonna poolt riigikogu konverentsisaalis korraldatud hariduskonverentsil jäi kõlama sügavalt liberaalne põhimõte, et kogu kõrgharidus peaks olema tasuline. Kultuurikomisjon arutas seadusemuudatusi nelja kuu jooksul 18 koosolekul ja kaalus läbi 35 muudatusettepanekut. Suur osa eri poolte tehtud ettepanekuid leidis arvestamist kas täielikult või osaliselt.

Üliõpilaste sissetulekud on siiani tulnud pere ja sugulaste toetustest, suurema või väikesema koormusega töölkäimisest ja kõige tublimatel stipendiumidest. Praegu valitsuses kooskõlastusel seadusega lisanduvad vajaduspõhised toetused, mille eesmärk on võimaldada üliõpilastel pühenduda õpingutele, selle asemel et täiskohaga elatist teenida ja õppemaksu maksta.

Kaht asja samal ajal ühtviisi hästi teha ei ole võimalik. Üliõpilase põhitöö olgu õppimine. Kahtlemata on kavandatav toetus (135 eurot) elamiseks napp, aga meie riigi kontekstis, kus pension on 300–400 eurot ja õpetaja palk pisut üle 600 euro, pole enamaks võimalusi. Eestis on küllalt inimesi, kes töötavad 270eurose miinimumpalga eest ja peavad üleval oma peret.

Aaviksoo ettekujutuse järgi jagunevad õppetoetused tulevikus kolme gruppi. Akadeemiliselt olulisim ja rahaliselt kõrgeim oleks stipendium tõepoolest silmapaistvate õpitulemuste eest. Teiseks stipendiumid, mis peaksid stimuleerima noori valima avalikes huvides arendatavaid õppekavu, näiteks õpetaja- või insenerikoolitus. Alles tähtsuselt kolmandal kohal on vajaduspõhised toetused.

Tasuta haridust ja õppetoetusi käsitletakse samas kontekstis ja jõustatakse paralleelselt. Kõrgharidusreform suurendab kõrghariduse rahastamist 25 protsenti ja kahekordistab tudengitele mõeldud sotsiaaltoetused.

Täielikult arvestati Eesti üliõpilaskondade liidu (EÜLi) ettepanekut täiendada eelnõu teksti mõttega, et õppeasutuse tegevustoetuse eesmärk on luua võrdväärsed õppimisvõimalused kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ja tagada ülikoolidele missiooni täitmiseks raha.

Samal ajal ei arvestatud EÜLi nõuet tagada õppekoht kõigile, kes ületavad õppekavale vastuvõtuks määratud lävendi. Põhjendatud juhul võib kõrgkool sisse seada vastuvõetavate arvu ülempiiri, täites õppekohad paremusjärjestuse alusel.

Kompromissid

Mitu EÜLi nõudmist jäi küll arvestamata, kuid kultuurikomisjon leidis pooltega läbi rääkides olulisi kompromisse algses eelnõus liialt jäikade nõudmiste leevendamiseks.

Juhul, kui inimesed jätkavad haridusteed põhitöö kõrvalt, võivad õppeasutus ja ministeerium omavahel kokku leppida, et õppekava alusel on võimalik õppida ainult osakoormusega. Selline lähenemine on levinud õpetajakoolituses ja sisekaitseakadeemiaski.

Ülikool saab vastu võtta eraraha, kuid ülikooli end sisse osta ei saa. Kui mõni eraettevõte või üksikisik soovib finantseerida õppekava ülikoolis, toimub kandideerimine ja vastuvõtt üldistel alustel ja sellest antakse teada vastuvõtutingimustega.

Akadeemilisel puhkusel olles on lubatud kõigil üliõpilastel kuulata loenguid ja osaleda praktikumides. Eksameid ja arvestusi lubatakse teha raske, keskmise ja sügava puudega inimesel, samuti alla kolmeaastast või puudega last kasvataval vanemal või eestkostjal. Samuti ei kehti eksamite ja arvestuste andmise piirangud seoses kaitseväeteenistusega akadeemilisel puhkusel olijatele.

EÜLi üks tähtsamaid nõudmisi oli, et õppides täisajaga riigi kulul ei oleks üliõpilastel kohustuslik õppida täiskoormusega. Nõuti 75 protsendi töö eest 100 protsenti tasuta õpet ja toetusi. Kultuurikomisjoni ei rahuldanud selline jooseptootsilik lähenemine, et kui täit rehkendust ei jõua, on poolest ju küll.

Üliõpilane peab selleks, et saada järgmisel semestril õppida õppekulusid hüvitamata, täitma õppekava esimesel semestril vähemalt 30 ainepunkti mahus. Komisjon kehtestas paindliku regulatsiooni, et arvestus käib semestrite jooksul kumulatiivselt.

Lahtiseletatult võib nüüd, vastupidi varasemale jäigale süsteemile, ühel semestril koguda rohkem ainepunkte, näiteks 35 või 40, ja teisel semestril selle võrra vähem. Oluline on, et õppekulude hüvitamine peab olema kulupõhine: üliõpilaselt ei saa näiteks kahe täitmata ainepunkti eest nõuda kogu semestri õpingute hüvitamist.

Rakendub järgmisest aastast

Seadus jõustub 2013. aasta 1. jaanuarist ja reguleerib elu neil üliõpilastel, kes immatrikuleeritakse 1. septembril 2013, kes astuvad ülikooli 2013/2014. õppeaastal. See on kultuurikomisjoni hinnangul ülikoolidele ja üliõpilastele küllaldane aeg, et ennast ette valmistada. Varem riigieelarvelistele (tasuta) õppekohtadele immatrikuleeritute suhtes hakkaks uus õppekulude hüvitamise kord kehtima alates 2016/2017. õppeaastast.

Üleminekuaeg on seega kolm õppeaastat. Kui õpilane astub ülikooli riigieelarvelisele kohale 1. septembril 2012, on tal kogu nominaalaeg ülikooli lõpetamiseks. Kui ta seda ära ei kasuta, hakkab ta õppima nende reeglite järgi, mille uus seadus kehtestab.

Tasuta kõrgharidus oli valimistel Isamaa ja Res Publica liidu üks kolmest põhilubadusest, minu arvates Eesti tuleviku vaatevinklist kõige tähtsam, ja mul on hea meel, et selles suunas on edasi astutud pikk samm ning koalitsioonipartner on meie pürgimusi toetanud.