/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Ida-Euroopa paistab Euroopas ikka nii, nagu ise näitame. Seda lusti meil jätkub, nagu kinnitasid ingliskeelsed loosungid laupäeval Tallinnas ja Tartus miitingutel, et need, kellega sammud võõrsil olid kooskõlastatud, võiksid olla kindlad, et ajame ühte asja.
Fakt, kui palju neid teisi riikidena on, paneb pead vangutama, sest ajakirjanikud ei suutnud edastada peaministri riigikogus nimetatud täpset arvu – 22 – ja jätsid mulje, et vastasleer, kuhu Eestigi kuulub ja kus võltsimist patuks ei peeta, on suurem kui viis.
Peaminister läks rumalalt kirjutatud teksti autori hindamisega liiale ja sai karistatud öeldu näitlikustamisega fooliummütside kujul, aga aus olnuks ikkagi rahvale näidata vahet ajalehetsitaadi ja peaministri sõnade vahel.
Domineeriv tandem
Ometi oli võib-olla isegi kasu sellest, et Eesti võimu uus väljanägemine läks meid mujale reklaamima just praegu, sest üsna varsti saame suurde ametisse: eesistumine Euroopa Liidus 2018. Seis on säärane, et aeg ei hellita väikseid ega idast tulnuid.
Laenu- ja majanduskriis möllavad edasi ning Merkozy ja Sarkel vihuvad ELi ja eurotsooni juhtida. Ja Taani naispeaministril, kes rotatsiooni korras täidab euroliidu eesistuja rolli, tuleb näidata end kõige erksamates kleitides ja kostüümides, et ELi tippkohtumistel üldse silma jääda.
Taani on vana Euroopa riik ja teda (tema liidreid) koheldakse lugupidavalt, ent mullu ELi eesistujateks olnud Ungarist ja Poolast astusid suurriigid korduvalt mööda ja üle.
Järgmisel aastal aga jätkub see, miks alanud kümnend kuulutati juba ette Ida-Euroopa ja väikeriikide kümnendiks ELi eesotsas. Praeguse seisuga istuvad sellele kohale selgelt läbi kukkunud majandusega ja võlgades riigid: 2013 Iiri ja Leedu, 2014 Kreeka ja Itaalia, 2015 Läti ja Luksemburg, 2016 Holland ja Slovakkia, 2017 Malta ja Inglismaa, 2018 Eesti ja Bulgaaria ning 2019 Austria ja Rumeenia.
Reaalsust arvestades on tunne, et Saksamaa-Prantsusmaa tandem ei domineeri ehk vaid siis, kui eesistuja on Inglismaa.
Olgu meenutatud, et Berliinis oli ELi juhtimine formaalselt 2007. aasta esimesel poolel ja Pariisis 2008. aasta teisel poolel (sõda Georgias) ja nad saavad ametlikult etteotsa uuesti alles järgmisel, riigiti veel otsustamata kümnendil. Kuid praktikas jääb kangesti mulje, et juhiametisse jäävad nad kauaks. Mõistagi tahaks loota, et Eesti eesistumisajaks oleks kriis möödanik, aga tagatisi ju pole.
Ida-Euroopa vajab toetust
Toodud nimekirja saab võtta mitmeti, saatuse tahtel avanes suurel grupil Ida-Euroopa riikidel võimalus ametit käest kätte andes kogu ELi pikalt juhtida ja oma võimekust näidata. Paraku ei osanud 2004. aastal keegi ette näha, mis maailmas selleks ajaks lahvatab ja millises seisus vana Euroopa riigid ise on.
Ilmselt tuleb tänada jumalat, et Pariis ja Berliin võtsid Ateena, Rooma, Madridi ja Lissaboni paikapanemise enda peale. Samal ajal käib Ida-Euroopa riikide jätkuv peedistamine asjades, mis ei ole hullemad kui seis samades asjus mõnes Lääne-Euroopa riigis. Pean silmas Bulgaaria ja Rumeenia hiljutist tõrjumist katsel saada Schengeni tsooni. Idapartnerluse tippkohtuminegi viidi mullu Ungari käest Poolale, sest “need ungarlased ei tule ju toime”.
On Euroopa Komisjoni ultimatiivne nõue Ungarile muuta oma vahepeal vastu võetud seadusi, sealhulgas kaaluda uue põhiseaduse tõlgendamist. Sealjuures saadavad ühele või teisele riigile tehtavaid ettekirjutusi juba harjumuslikud negatiivse maiguga klišeed: see riik on selline ja too säärane.
Mis puutub pensionilemineku ea alandamisega tehtud verevahetusse (üle 200 lahkuja sel aastal) Ungari kohtunike peres, siis kas pole Euroopa formaalne ühiskarjumine selle pärast pigem mõnusa sissejuurdunud korruptiivse süsteemi ringkaitse (mis selgelt toimib Eestiski) kui soov aidata kaasa Ungari ühiskonna puhastumisele?
Sestap tuleb Ida-Euroopal üksteise toetamisele mõelda (Ungari valitsusjuht tänas äsja Poolat ja Leedut), selle asemel et ennast eriskummaliselt eksponeerida.