Tõenäoliselt on oma koolitulistamisi kõige täpsemalt dokumenteerinud ameeriklased. Seal tegid otsa lahti neli indiaanlast, kes 26. juulil 1764 sisenesid kooli ja tapsid õpetaja ning eri andmetel üheksa kuni kümme õpilast. Vaid kolmel lapsel õnnestus pääseda.
Juba ammu ei pea keegi laskmisi koolis iseloomulikuks üksnes Ameerika Ühendriikidele kui traditsiooniliselt vaba relvakultuuri, samuti -kultuuritusega riigile. 2007 oli ohvriterohke laskmine Soomes Jokela keskkoolis ja aasta hiljem Kauhajoki ametikoolis, kusjuures viimasena mainitus võttis enesetapuga lõpetanud mõrvar eeskuju Jokela laskjast.
2009 hukkus 16 inimest Saksamaal Albertville’i reaalkoolis.
Enamasti lõpuks enesetapu sooritanud noored mõrvarid on olnud tunnustusvajaduse all kannatavad väljamõeldud maailmas elavad depressiiv-maniakaalsed luuserid, kes usuvad, et relvituid inimesi tappes saavutavad nad igavese kuulsuse. Nii see ei ole. Ajalooannaalidesse lähevad sellised sündmused küll, kuid kurjategijad ise vajuvad unustusse. Nende lähedased peavad edasi elama uskumatu hingepiinaga.
Mis tegelikult juhtus paari nädala eest Pärnu Koidula gümnaasiumis, peab selgitama uurimine. Erinevalt arenenud demokraatiaga riikidest, kus sellised juhtumid pälvivad kiiresti tähelepanu ja igakülgse kajastuse, eelistas Koidula kooli direktor keelduda igasugustest kommentaaridest ja saatis (sisuliselt viskas) oma tööd tegeva ajakirjaniku koolist välja. Pärnu Postimehe arvates on vaikimistaktika vale.
Ootame avalikke selgitusi juhtumi kohta politseilt. Eeldades, et Pärnu linnavalitsuses on haridusosakond, ootame neiltki seisukohavõttu, mida koolides tehakse selliste olukordade ennetuseks. Vastasel juhul lõpetavad vaikimise ja vassimise varem või hiljem lasud.