Kodanikutunne hakkab juurduma varakult

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piir, mida valvata vaja, jookseb Eesti ja Venemaa, mitte aga eesti ja vene laste vahel.
Piir, mida valvata vaja, jookseb Eesti ja Venemaa, mitte aga eesti ja vene laste vahel. Foto: Urmas Luik

Juba kevadiselt soojendava päikese all tunglesid Pärnu venekeelsed lasteaiarühmad ja Vene gümnaasiumi algklasside õpilased eile, iseseisvuspäeva eel Lääne kaitseringkonna Pärnu pataljoni kunagise linnaku hoovil, et tutvuda kaitseväe, päästeteenistuse ning politsei- ja piirivalveameti töö ja varustusega.

“Need on need elevandid, mille peal see kera, mida riigiks hüütakse, seisab ju,” täheldas lapsed pataljoni hoovis vastu võtnud Lääne kaitseringkonna teabeohvitser kapten Priit Rööp.

Mõistagi pakub tuletõrjeautodes turnimine, mootorsaani tagaistmel läbi lume tuhisemine ja politsei patrullmasina nuppude näppimine väikestele inimestele eelkõige mängulusti. Ent selline ettevõtmine kannab endas kaugele ulatuvamat eesmärki.

“See on lastele sisuliselt riigikaitse akadeemia esimene kursus,” muheles Rööp.

Eks ole mudilased ennegi kaitseväe territooriumil ukerdanud ja masinatega sinasõprust loonud. Ent eilne ettevõtmine oli Rööbi ütlust mööda eriline, kuna see oli mõeldud spetsiaalselt vene keelt kõnelevatele lastele.

Oma kooli teise ja kolmanda klassi lastega linnakusse uudistama tulnud Pärnu Vene gümnaasiumi õppealajuhataja Reet Merilaine kinnitusel oli see esimene kord, kui neid niisugusele päevale kutsuti.

“Võtsime rõõmuga selle kutse vastu,” kiitis ta pakutud võimalust teha laste kodanikeks kasvatamisega algust juba algklassides.

“Ausalt öelda mind ei morjenda, on selle väikese lapse ema aserbaidžaan ja isa türklane või siis eestlane ja hiinlane, nad on kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja vaat nendesamade kõige väiksemate kodanike tarvis ongi see päev tehtud,” rääkis Rööp, tõmbamata eri rahvusest laste vahele mingit eraldusjoont.

“Loomulikult jätab see väiksele inimesele hinge meeldiva jälje,” leidis kapten Priit Rööp positiivse emotsiooni olevat kõige olulisema.

Ja sellest, et emotsioon positiivne, kõnelesid veenvalt laste põnevil näod ja rõõmsad kilked, kui nad tuletõrjemasinate, politseiauto ja sõjaväevarustuse vahel sebisid ning mundris või vormis onude-tädidega juttu puhusid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles