Liivamäe lahingus haavatute abistaja neelas pisarad alla

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Õppisime noorteringis doktor Reimaste juhendamisel haavatute sidumist ja kunstliku hingamise tegemist, me ei teadnud, et neid tarkusi läheb nii kiiresti vaja,” märgib Juta Saharova, kellele kui vabadusvõitlejale annetab president Kotkaristi kuldristi.
“Õppisime noorteringis doktor Reimaste juhendamisel haavatute sidumist ja kunstliku hingamise tegemist, me ei teadnud, et neid tarkusi läheb nii kiiresti vaja,” märgib Juta Saharova, kellele kui vabadusvõitlejale annetab president Kotkaristi kuldristi. Foto: Urmas Luik

“Tahtsin kõik asjad ära unustada, hullemad,” ütleb Juta Saharova sünnipäevalilledest kirendavas elutoas, “hullemate asjade” all mõtleb ta esimese sõjasuve sündmusi ja eriti 4. juulil 1941 Kilingi-Nõmme all toimunud Liivamäe lahingut.

Päev enne olid kohalikud kaitseliitlased ja metsavennad kukutanud Nõukogude võimu Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas. Tali vallamajal lehvis punase kanga asemel taas sinimustvalge.

Pärnu hävituspataljon sõitis korda looma. Linnapiiril puhkenud lahingus langes kaitsjate poolel kaks ja sai haavata kaheksa meest. Hävituspataljon kaotas langenuna 68, haavatuna 16 ja vangistatuna kümme võitlejat.

Kahe järgneva päevaga, 5. ja 6. juulil, jättis karistusretkele tulnud hävituspataljon taganevate punaarmeelastega Kilingi-Nõmme ahervaremeisse, põlenud olid lina- ja saeveski, viljalaod, poolsada elumaja, poed. Juta Saharova (enne Mändmets) oli tollal 20aastane.

Kotkaristi varjust

Eesti Vabariigi 94. aastapäeva puhul annab president Toomas Hendrik Ilves riikliku autasu, Kotkaristi kuldristi häädemeestelasele Juta Saharovale ja virumaalasele Leida Rebasele. Väärikas eas naistele kui vabadusvõitlejatele, kes aitasid siduda ja ravida Liivamäe lahingus haavata saanuid.

Kilingi-Nõmme lähedalt Kalita külast Jõõgre talu kaheksalapselisest perest pärit Juta oli sõbranna Erna Raudojaga käinud noorte kursustel Saarde jaoskonnaarsti doktor Juhan Reimaste juhendamisel esmaabi andmist õppimas ja neid teadmisi oli neidudel keerulisel ajal vaja peagi iseseisvalt kasutada.

“Hirm oli ikka, kui lahing käis ja hakkasid kukkuma oksad ülevalt kaela,” meenutab hallipäine naine kolme inimpõlve tagust tapluspaika.

Suur sõda jõudis Euroopast lähemale, aeg oli ärev ja väikeses vabriku- ja käsitööliste linnas levisid kuuldused hävituspataljoni musta maa taktikast. Juta üks vendi varjas ennast Punaarmeesse mobiliseerimise eest, Kilingi-Nõmme kogunesid ümberkaudsed eestimeelsed inimesed, valmistudes major Paul Lillelehe juhtimisel isamaad ja linna kaitsma. Peidikutest otsiti välja relvad, liivasel põndakul männimetsa varjus seati üles varitsus.

“Hävituspataljon oli kolonnis kõige ette pannud autodele eesti poisid, Sindi vabriku noored. Neid sai palju otsa, haavatuid sidusime hiljem nagu oma mehigi,” kostab vaikne jutt, mis jõuab öise minekuni läbi metsa Talile, kurva sõnaviimiseni Karl Kuninga kodutalusse tema langemise kohta Liivamäel.

“Üks linna kaitsjatest August Siigur, 24aastane, oli raskesti haavatud, tal oli kuul kõhust läbi lennanud ja seljast välja. Ta suri operatsioonil minu käte vahel, hoidsin teda, et tal oleks kergem hingata … Pisarad tuli kurku suruda, et need silma ei valguks,” meenutab kõneleja.

Talile toodi samuti haavatuid, isegi paar madrust oli nende hulgas. Esmaabi andjad lähtusid humaansusest, taluperenaised söötsid neil kõhud täis.

Kilingi-Nõmmel otsisid kaotusekibedust hüvitama naasnud hävituspataljonlased punaarmeelastest julgestatuna linna läbi. Ajutistes laatsarettides maaler Liigandi majas ja Bristoli numbritubades neile kätte jäänud, Liivamäel lahingus linna kaitsnud said seitse grammi tina, üks neist lohistati kanderaamil heinamaale ja lasti maha.

Järgmisel päeval, 7. juulil jõudsid Saksa eelväed Kilingi-Nõmme.

Mootorrattaga tööle

“Liivamäe lahingus oli mitu minu head tuttavat, minu enda vend Heldur võeti Saksa sõjaväkke ja jäi kusagile Volhovi kanti. Nii palju elusid lõi see sõda segamini,” ohkab Juta ja ütleb kodustele, et nad otsiksid kapist albumi, kus on tema noorpõlvepilt ja paraku selle ilmaga hüvasti jätnud sõbranna Erna Raudoja oma ka.

Aegade rahunedes läks Juta raudteele tööle, oli Laiksaare jaamas pöörmeseadja. Tegi riigitööd ja säästis ennast sellega kolhoosnikele pandud ränkraskest metsanormist. Hiljem läks kolhoositööle, talitas pensionile jäämiseni sigu. Kodunt tööle ja tagasi oli seitse kilomeetrit.

“Käisin tööl mootorrattaga, igasuguse ilmaga, nüüd annab parem jalg ja puus tunda, parema jalaga tuli ju ratast käima lüüa,” vaatab rääkija prilliklaaside tagant jutukuulajale otsa erksate silmadega.

Rõõmsa teate arvamisest riigikaitseliste teenete eest Kotkaristi kuldristi kavaleriks tõi emale koju Häädemeeste alevikus lillepoodi pidav tütar Tiiu Tamm, kes luges seda uudist maakonnalehest.

President Ilves annab riiklikud teenetemärgid üle 23. veebruaril Tartu ülikooli aulas. See on päev, kui 94 aastat tagasi loeti Pärnu Endla rõdult ette iseseisvusmanifest. Juta Saharova on peaaegu et meie riigi eakaaslane. “Tütrega koos plaanin Tartu minna, aga lokke ma küll pähe ei tee, lokid ei ole moes. Leht kirjutas,” jätkub tal südikust, kuid paratamatult rullub nüüd taas lahti mälestuste vaip, mida mööda astuvad õrna ikka jäänud tüdrukud ja poisid.

 

KOTKARISTI KULDRIST

Kotkaristi asutas Kaitseliit 1928. aastal Eesti Vabariigi 10. aastapäevaks. Sõjaliste või riigikaitseliste teenete eest antav riiklik teenetemärk on see 1936. aastast.

Kotkaristi teenetemärgil on viis põhiklassi ja kolm klassi rinnal kantavat metallristi: kuld-, hõbe- ja raudrist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles