Siim-Valmar Kiisler, regionaalminister
Siim-Valmar Kiisler: Gümnaasiumide osas peab midagi ette võtma
2. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsapoolel koolivõimlat avamas käinud regionaalminister Siim-Valmar Kiisler tõdes, et vastupidi üldlevinud arusaamadele laste vähesuse ja koolivõrgu optimeerimise suhtes on viimastel aastatel maakoolidesse investeeritud rohkem kui kunagi varem.
Regionaalsest toetusprogrammist, millest Metsapoolegi raha sai, on viimase kolme-nelja aasta jooksul saanud toetust 70 kooli ja 55 lasteaeda. Kõik need asuvad väljaspool suurlinnu.
Regionaalministri jutu järgi kipub olema nii, et negatiivsetest asjadest räägitakse palju, kuid leidub väga palju positiivset, millele ei pöörata nii palju tähelepanu. Suur osa maakoole on juba päris heas korras ja enam-vähem kõik neist on kasutanud selleks riiklike regionaalsete toetusprogrammide abi, kuna omavalitsustel endil sellist raha ei ole. Selle tulemusel näevad maakoolid linnakoolidest paremadki välja.
Missugune on teie ettekujutus maapiirkondade optimaalsest koolivõrgust?
Oleme haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga seda üht- ja teistpidi arutanud. Üldine loogika on see, et põhikool peaks olema võimalikult kodu lähedal. Gümnaasiumiõpilane on juba vanem, liikumine lihtsam ja äärmisel juhul saab kasutada õpilaskodu.
Paratamatus on see, et laste arvu vähenemise tõttu muutub osa gümnaasiume põhikooliks ja osa põhikoole algkooliks. Kui võrrelda naabri Soomega, siis seal on viimasel 15 aastal igal aastal kinni pandud 100 kooli ehk kokku 1500 kooli.
Isegi kui võtta rahvaarvu suhtena, on meie hirmul suured silmad. Tegelikult ei ole Eestis koolide sulgemise tempo nii kõrge ja jääb tugevalt alla Soomele.
Tihti on kujutelm, et kuskil on kurjad onud, kes sulgevad koole, kauplusi ja kõike muud, et inimestel raske elada oleks. Reaalsuses on ikka vastupidi, valikuid langetavad inimesed.
Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kas ja kus on riik. Riik on seal, kus on inimesed. Meil on vaba maa, liikumine ja koolivalik on vaba. Seegi, kus me poes käime, on meie vaba otsus.
Alati on Eestis niipidi, et kõigepealt kaovad õpilased ja kliendid ära ja lõpus laiutatakse käsi, et “ei jää midagi üle, peame selle asutuse sulgema”, mitte vastupidi.
Elukoha valib inimene eelkõige selle järgi, et töökoht oleks mõistlikus kauguses. Kõige kitsam ongi töökohtadega. Meil on olemas toetusmeetmed, et töökohtade loomist soodustada. Kuid peab olema ka tahtmine konkreetses paigas elada.
Kas peate gümnaasiumireformi mõistlikuks?
Gümnaasiumide suhtes peab kindlasti midagi ette võtma, sest vaadates riigieksamite tulemusi, ei ole haridus ühtlane.
Senise kõrgharidussüsteemi puhul tähendab see, et need, kes saavad paremate õppimisvõimaluste põhjal paremad riigieksamitulemused, pääsevad tasuta kõrgkoolikohtadele. Ja need, kes saavad kehvemad tulemused, hakkavad hiljem kõrghariduse eest maksma.
Sellest see mõte, et kes on tubli ja õpib täisajaga, teeb oma õppetöö ära, peab saama tasuta õppida. Me ei saa sellest mööda vaadata, me peame olukorda ühtlustama. Igaühel peavad olema võrdsed eeldused ja gümnaasiumid on liiga ebaühtlase tasemega.
Olen ka lapsevanem, mul on viis last. Lapsevanemana ei ole mulle tähtis, et kool oleks lähedal. Esimene kriteerium on, et laps saaks hea hariduse, pärast seda tuleb kõik muu.
Selliseid lapsevanemaid on palju ja seda on näha Pärnumaalgi. Kõik ei ole valinud seda teed, et käivad kodule lähimas gümnaasiumis.