Pärnu vanim inimene sai 103aastaseks

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu vanimat inimest Karl Tohvi õnnitles 103. sünnipäeval Pärnu abilinnapea Jane Mets.
Pärnu vanimat inimest Karl Tohvi õnnitles 103. sünnipäeval Pärnu abilinnapea Jane Mets. Foto: Urmas Luik

Eile sai 103aastaseks Pärnu vanim mees Karl Tohv. „Hakkan vanaks jääma,“ vastas sünnipäevalaps küsimusele, kuidas läheb. Tohv on praegu ühtlasi Pärnu vanim inimene.

Tammiste hooldekodus, kus mees vanaduspõlve veedab, ootas külalisi kohvilaud tordi ja kringliga. Vanahärra istus ratastoolis, endal muhe nägu ees. Parem silm, millega ta veel näeb, vaatas pikemalt Pärnu abilinnapead Jane Metsa ja tema toodud sületäit krüsanteeme kullamustrilise kommikarbi peal. Just abilinnapea küsimusele, kuidas tal läheb, vanahärra vastaski: „Hakkan vanaks jääma.“ Huumorimeel on igatahes kõik aastad üle elanud! Paraku on aga mälu nõrgemaks jäänud.

Vennapoja Rein Tohvi ja ta abikaasa Eda kinnitusel tuleb siiski ette üllatavalt selgeid hetki. Üks selline ilmnes kohvilauas, kuhu Karl tellis endale kohvi asemele tee ja maitses isuga torti. Ta avaldas muhedalt suunurki seades hooldekodu direktorile Riido Viilupile, et kui ajakirjanikud ja fotograafid on läinud, võib kriitikatki tegema hakata. Viilup oli enne uurinud, kas ta siinse eluga rahul on.

Vennapoeg ja ta abikaasa on omastest need, kes väga tihti Karli vaatamas käivad. Õnnitlejaile rääkisid Pärnu vanima elaniku elust just nemad, sest Karl ise tunnistas: enam kõike ei mäleta.

“Sagedamini meenutab Karl oma viimast naist Ainot, elu koos temaga. Naine suri möödunud aastal. Tal on olnud kolm naist, esimene hukkus Rootsis autoavariis. Neist Aino on enim südamesse läinud,“ rääkisid lähedased. Rein tunnistas, et on olnud Karlile nagu poja eest. Juubilaril endal lapsi pole.

Võistes sündinud, suundus Karl 1944. aastal paadipõgenikuna Rootsi. Ta oli hinnatud puusepp ja töötas enne pensionile jäämist 30 inimesega puutööfirmas uste ja akende valmistajana ning kutsus noormeest tihti külla.

Rein mäletab, et tänu Karlile sai ta oma nooruses nii rahalist tuge kui palju reisida. Näiteks käidi salaja Taanis. Meenub nende esimene kalapüük Rootsis – kätte saadi lesta ja angerjat. Kalapüük on olnud Karlile hobi nagu mesilaste pidaminegi.

Mesilastega askeldas ta Halmstadti linna lähedal suvilas, Halmstadtis oli korter. Mesi on Karlil alati laual olnud, vahest seetõttu, et tal oli seedimisega probleeme.

Tervisliku toitumise reegleid ja tervislikku eluviisi jälgis mees kogu aeg, lemmikroad olid kalast. Ta ei joo ega suitseta, kuid tervisenapsu on võtnud. Hea südamega mees, rahulik ja korralik. Eestisse naasis Karl üle 20 aasta tagasi kahel põhjusel: tahtis oma rahva sekka ja leidis siit uue armastuse – Aino, kes samuti Võistest pärit ja kellega elati koos linnas.

Pea pisut viltu, kuulas Karl jutte, mis temast ja ta elust tordi, kringli ja kohvi kõrval vesteti. Tal oli just selline nägu, et peas ajab juuri ports omamoodi mõtteid.

Ega me eksinudki: niipea kui külalisõnnitlejad lahkuma hakkasid, asus ta direktor Viilupiga vestlema ehk „kriitikat tegema“. Nõnda oli ta sündmuse algul lubanud. Viilup kuulas ja naeris. Nii nad juubelilauda kahekesi istuma jäidki.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles