Gümnaasiumireform – ootamatu arve lapsevanemale

Kadri Simson
, riigikogu liige (Kesk­erakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Simson.
Kadri Simson. Foto: Erakogu

Õpetajate sügisene meeleavaldus Toompeal ja talvine üleriigiline streik andsid edasi võimsa sõnumi, et enne kui minna appi Kreekale, peab mõtlema oma riigi tulevikule. Riigi tulevik sõltub aga suuresti praegu haridust omandavast põlvkonnast.

Kaduvad koolid

Mitu valitsuse liiget on väitnud, et Eesti kulutab haridusele niigi palju. Rahandusminister Jürgen Ligi andis riigikogu infotunnis teada, et lisaraha haridusse ei tule. Järelikult, soovides õpetajate palkadeks raha leida, tuleb see võtta muudest hariduskuludest.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on avalikkust informeerinud, et senisest efektiivsema rahakasutuse eesmärgil reformib ta keskharidust andvaid koole. Uues, reformitud gümnaasiumis peab olema vähemalt kolm paralleelklassi ja õppima 252 õpilast. Seega puudutab Aaviksoo gümnaasiumide reformimise kava pea kõiki gümnaasiume või keskkoole, mis asuvad väljaspool suuremaid linnu.

Kava suhtes on heakskiitu avaldanud peaminister Andrus Ansipki, väites, et kui praegu tegutsevatest gümnaasiumidest kolmveerand kinni panna ja õpetajate ridu koondada, leiataksegi alles jäävatele pedagoogidele palgatõusu raha.

Gümnaasiumireform on looritatud üllaste teesidega hariduse kvaliteedi tõstmise kohta, mis omakorda tagaks õppuritele võimaluse pärast gümnaasiumi lõpetamist asuda tasuta ülikoolikohale.

Kui süveneda ministri avalikkusele kättesaadavatesse sõnavõttudesse, tekib paratamatult õigustatud küsimus, kas tegemist ei ole abitu katsega “reformi” sildi all läbi suruda kokkuhoiukava, mis muudab gümnaasiumihariduse maalastele kättesaamatuks luksuseks, teeb noorte perede elu maal veel keerulisemaks ja loob olukorra, kus paljud pered peavad lapsele gümnaasiumihariduse andmiseks tegema suuri lisakulutusi.

Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt põhiseaduse 37. paragrahvile on igaühel õigus haridusele. Sellisel kujul liitgümnaasiumide moodustamine jätab põhiseadusliku kaitseta maapiirkondade lapsed, kes soovivad minna gümnaasiumi, kuid kelle vanematel pole võimalik kanda linna õppima asumisel tekkivaid lisakulusid.

Miks ma nii väidan? Näiteks kaovad Aaviksoo kava kohaselt Pärnumaal Sindi gümnaasium, Tõstamaa ja Häädemeeste keskkool ja Pärnu-Jaagupi gümnaasium.

Kui Tõstamaal elav pere soovib saata oma last õppima gümnaasiumisse, on neil valida Pärnu või Haapsalu vahel. Tublisti üle tunnipikkuse kooliteega peavad hakkama arvestama lõunapiiril elavad nooredki. Seega peaks õpilane asuma elama eraldi oma vanematest, aga see tähendab perele lisakulutusi nii eluasemele kui toidule. Kui paljud Eesti pered saavad endale praegu lisakulusid lubada?

Kokkuhoid maanoorte arvelt?

Loomulikult oleks lahendus läbimõeldud õpilaskodude süsteem liitgümnaasiumide juures ja ühiskondliku transpordi tõhus organiseeritus maakondades. Teame ju kõik, et seda tugisüsteemi veel ei ole, ja ministri sõnavõttudest ei ole jäänud muljet, et sellega tegeldakse.

Lühinägelik, kulude kokkuhoiust kannustatud gümnaasiumireform muudab maalastele gümnaasiumihariduse oluliselt raskemini kättesaadavaks kui praegu. Selle tulemusena tekib Eesti riigis olukord, kus madalama haridusega inimeste kontsentratsioon maapiirkondades tõuseb.

Iseenesest ei tähenda gümnaasiumi muutmine põhikooliks suurt kokkuhoidu. Koolimaja jääb ju kasutusse, nüüd tuleb seda kütta ja remontida põhikooliõpilaste tarvis. Samuti pole palju õpetajaid, keda saaks automaatselt koondada, sest nad õpetavad vaid gümnaasiumiastmes. Ülejäänud õpetajail tekivad aga probleemid koormusega, seega muutuvad need koolid taas noortele pedagoogidele vähem atraktiivseks.

Mõneti annavad aimu, kust saaks raha kokku hoida, Pärnu Postimehes haridusministri erakonnakaaslaste sulest ilmunud artiklid. Pärnu maavanem Andres Metsoja kirjutas, et Pärnumaa põhikoolide võrgu säilimine on enam kui küsitav.

Tõepoolest, kui tegelik plaan on asuda põhikoolegi sulgema, oleks kokkuhoid märksa suurem. Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Priit Sibul räägib samuti koolikorralduse efektiivsuse tõusust. Jättes justkui meelega selgitamast, et kuigi Eesti riigis läheb seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust haridusse, on sellest märkimisväärne osa Euroopa abiraha, mis kulub kutsekoolide remondiks ja mida mingil juhul ei saaks kasutada muul eesmärgil, näiteks õpetajate palkadeks.

Nüüd vajab Eesti ühiskond laiaulatuslikku debatti hariduse reformimise üle alates hariduse sisust, kuidas tuua koolidesse noori õpetajaid ja saata koolidest välja lõpetajaid, kes aitaksid kaasa Eesti riigi konkurentsitõusule.

Sisu kõrval peab reformi puhul rääkima puhttehnilistest külgedest. Tugisüsteemideta – õpilaskodud, e-õppe keskkonnad ja huvitegevus – ei saa tagada koolihariduse kättesaadavust võrdselt kõigile lastele. Nendeta võib kokkuhoid tähendada hariduseta inimeste arvu kasvu.

Kui valitsus leidis üleöö Kreeka tarvis kümned miljonid eurod, mida nüüd kasutada ei saa, sest selles skeemis osalemine on põhiseadusega vastuolus, võiks seda raha kasutada meie enda tuleviku huvides. Seni kuni haridusminister tegeleb eelkõige kulude kokkuhoiuga, jääb õhku küsimus, kas ta ei tee seda maanoorte arvelt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles