Pärast 1940. aasta juunipööret ja Nõukogude okupatsiooni algust järgnes Eesti astumine NSV Liidu koosseisu ”omal soovil” ja sunniviisil. Algas rahva ja majanduse hävitamine.
Kolhoosiaja õhkajatele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1941. aasta 14. juunil küüditati Siberisse 10 000 eestlast. 25. märtsil 1949 sunniti loomavagunitesse veel 20 000 inimest. Tuhanded talud jäid tühjaks. Kolhooside ja sovhooside loomisega jätkus Eesti külaelu ja põllumajanduse allakäik. Need, kellel oli õnnestunud pääseda küüditamisest, pidid kirjutama avalduse kolhoosi astumiseks. Ikka ”omal soovil” ja sunniviisil. Talunik pidi kogu oma vara loovutama kolhoosile.
Mis moodustis see kolhoos oli? See oli nõukogude kommunistide välja mõeldud üksus, millel vara ei olnud. Omanikud, kelle vara vägivaldselt kolhoosi võeti, pidid seal normipäevade eest tööd teha küürutama.
Meie isad-emad ja esivanemad pidid olema tugevad isiksused. Kõik, mis nad oma tööga olid loonud, kuulus korraga kolhoosile. Millised olid kolhoosikorra saavutused? Kehvad. See, et 1980. aastal võeti vastu NSV Liidu toitlusprogramm ”Laku letti”, ütleb kõik.
Kui keegi tegelane ei mäleta okupatsioonivõimude kuritegusid (näiteks talude hävitamine), ei tee see neid olematuks. Kui sama tegelane nutab taga Eesti NSVd, on ta minu arvates punalippudest pimestatud, ja see ei ole ravitav. Ta ei taha näha neid vundamendijäänuseid ega põlispuid, mis tähistavad hävitatud talukohti.
Omand on püha. See on rahvusvahelise õiguse seisukoht. ENSV ülemnõukogu vastu võetud omandireformi seaduse aluseks oli omand.
Pärast kolhooside likvideerimist moodustatud osaühingute saatuse otsustasid osanikud. Sageli otsustasid kolhoosi ”spetsialistid”, kas lehmad talunikule tagastada või rahaks teha. Masinad kogunesid tihtilugu teatud maja õuele, kuhu jäidki roostetama. Tublid olid need osaühingud, mis koos omanikega jätkasid põllumajandusega.
Eestiaegsete talude põlde harivad nüüd suured osaühingud ja farmid. Mis kasu on sellest maaomanikul? Et maamaks tasutud ja põld haritud.
Kui poleks olnud Nõukogude okupatsiooni ega selle hävitustööd, oleks praegu põllumaast kindlasti puudus. ”Tänu” kommunismiehitajatele on talu kui tootmisüksus kadunud. On veel koht, kus elada.
Talunike hävitamine oli kommunistide kuritegu.