Juhtkiri: Punavõimu ülekohus ei seisa kotis

Arvamustoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Postimees.
Pärnu Postimees. Foto: PP

Võõrale võib tunduda imelik, miks eestlased kangekaelse järjekindlusega kahel korral aastas – 25. märtsil ja 14. juunil – meenutavad märtsi- ja juuniküüditamist, millest nii palju vett on ajamerre voolanud. Nii väike rahvas ei tohi unustada kannatusi, mida talle põhjustati soovi eest olla vaba rahvas oma vabal maal. Ülekohus ei seisa kotis ning vanurite, naiste ja laste surmateele saatmisele pole õigustust, ehkki mõned Vene ajaloolased seda üritavad.

Juuniküüditamine oli punavõimu aegsasti planeeritud roim Eesti inimeste vastu. Põhjendus, et küüditati NSV Liidu piiriäärset sotsiaalselt ohtlikku elementi, pole kunagi pidanud. Mis ohtu kujutasid endast naised ja vanadusest või noorusest väetid?

Paraku ei tea me, mis oli Moskval eestlastele 1941. aastal veel varuks. Hiljem paguluses ilmunud kirjanduses on vihjatud juba 1941. aastal liikunud kuuldustele, et Siberi teele saadetakse suurem enamus rahvast ning Eestimaa asustatakse kolonistidega mujalt NSV Liidust.

Pärast Teise maailmasõja lõppu läks sovetiseerimine Eestis edasi. Kogu aeg toimusid arreteerimised, inimesed kadusid suure kodumaa lõpututesse avarustesse, kus ”nii vabalt hingata sai rind”. Ent rahva selgroog oli veel murdmata. Selleks oli vaja 1949. aasta märtsiküüditamist, millega saadi rahvast jagu, hävitati säilinud talupidamine. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju kirjeldas eilses Postimehes, kuidas eestlaste vahele külvati usaldamatust ja vaenu, aga samuti hirmu. Majapidamised laostati ränkade maksude ja sundkoormistega, aga sellest kõigest oli ikka veel vähe.

Märtsiküüditamine pidi inimestele koha kätte näitama ja lõhkuma harjumuspärase elukorralduse. See oli nõukogude võimu järjekordne kuritegu rahva vastu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles