Sibyl Vane: Positiivne, et orbiidile on lennanud palju küpset muusikat tegevaid noori

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sibyl Vane sai alguse Pärnu noorte vabaajakeskuse prooviruumis, kus kohtab noori muusikuid siiani.
Sibyl Vane sai alguse Pärnu noorte vabaajakeskuse prooviruumis, kus kohtab noori muusikuid siiani. Foto: Urmas Luik

Eelmisel aastal Eesti parimaks noortebändiks valitud Pärnu ansambel Sibyl Vane saab tänavu 30. märtsil kätte mulluse konkursi peaauhinna, milleks on esinemine Eesti ühel suurimal muusikaüritusel “Tallinn Music Week”.

Kaks aastat tagasi tulid Pärnu noorte vabaajakeskuses vaid üheks kontserdiks kokku laulja ja kitarrist Helena Randlaht, bassimees Heiko Leesment ja trummar Mark Kostrov.

Kõik kolm on mänginud on teises Pärnu alternatiivrokibändis John Stuart Mill, Kostrov peale selle ansamblites Elav Legend ja Paradise Crew.

“Olime mitu aastat juba koos mänginud, kui hakkas järjest tekkima olukordi, kus ühel või teisel põhjusel me John Stuart Milliga mängida ei saanud,” meenutas Leesment. “Nii hakkasime Helenaga alguses kahekesi mängima. Mingil hetkel tundus, et laval võiks ikka keegi trummi ka mängida. Nii kutsusin trumme mängima Mark Kostrovi.”

“Tolleks esimeseks esinemiseks mõtlesime, et paneme bändile nime, mida korraldaja saaks plakatil kasutada,” lisas Randlaht. “Et olin just lugenud Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreed”, tundus esimene idee – Sibyl Vane – parim. Teistele see meeldis ja nii jäigi. Hiljem selgus, et meil on mujal maailmas nimekaime.”

Milline on bändiliikmete muusikaline taust ja millega veel tegelete?

Heiko: “Meid seob Helenaga John Stuart Mill, mida praegugi vaikselt edasi teeme, aga kuna laulja elab Inglismaal ja Sibyl Vane’iga on tegemisi nii palju, on see bänd konserveeritud olekus. Peale Sibyl Vane’i ja John Stuart Milli mängin praegu kitarri ansamblites 3 Põrsakest & Metssiga ning The Sims.

Igapäevaselt olen riigiteenistuja, pärast tööpäeva jagan end tuhande tegemise vahel, mille hulka mahub muuseas iganädalane “Äikeseraadio” nime kandev raadiosaade.”

Mark: “Olen peamiselt keskendunud muusikale ja trummimängule. Seega enamik minu ajast kulub prooviruumis harjutamisele.”

Helena: “Erinevalt poistest olen saanud muusikalist haridust nii Jaapanis ooperikoolis, juhendajate käe all kitarri õppides kui Ülejõe gümnaasiumi muusika kallakuga klassis, kus minu juhendaja oli Fred Rõigas.

Kitarrimängu suuremad kogemused on aga tulnud prooviruumis, stuudios ja esinemistel. Peale John Stuart Milli olin pikka aega nüüdseks tegevuse lõpetanud ansambli Scansi kitarrist. Olen lõpetamas rätsepa eriala. Kooli ja bändi vahepeal käin tööl.”

Kes kirjutab Sibyl Vane’i muusika?

Helena: “Mina kirjutan valmis tooriku, millest kolmekesi vormime tervikliku loo. Kõikide lugude lõpliku muusikalise vormi kujundame koos ja see, kui palju ja kus suunas minu algne versioon areneb, oleneb suuresti sellest, mida Heiko ja Mark sellega ette võtavad.

Seega kujundab lõpptulemuse siiski meie kõigi koostöö ja ühine panus. Lugude inspiratsiooni saan peamiselt elust enesest, eks laulud sellest räägivadki.”

Heiko: “Olen kogu elu olnud suur minoorse ja melanhoolse muusika austaja. Kui Helenaga koos esimesi kordi kahekesi musitseerimist alustasime ja ta laulis, olin lummatud. Võib öelda, et kõik kõlas tema esituses puhta kullana.Sibyl Vane’i Helena bändiks kujundamine oli teadlik otsus, sest Eestis pole eriti bände, kus oleks naissoost laulev kitarrist, kes esitaks enda kirjutatud lugusid.

See tundus just kõige väljakutsuvam ja põnevam lahendus. Langetasime sel hetkel bändi suhtes fundamentaalse otsuse, tundub, et see oligi kõige õigem otsus.”

Kui tõsised ambitsioonid teil bänditegemisega on?

Heiko: “Sõpruskonna kooskäimisest sai väga kiiresti ülimalt läbimõeldud ja süstemaatiline töö ühise eesmärgi nimel. Kuigi me pole enda promomisega kunagi palju vaeva näinud, olen vähemalt mina selle bändiga veetnud prooviruumis kordades rohkem aega kui ükskõik millise teise bändiga.”

Mark: “Mulle ei meeldi teha muusikat lihtsalt sellepärast, et see kuidagi ära teha. Annan endast igas proovis maksimumi, samal ajal ei ole see minu jaoks lihtsalt nüri kohustus, vaid pigem nauding ja eneseväljenduse viis.”

Helena: “Eks alguses sai seda veidi lihtsamalt võetud, kuid mingist hetkest suutis Mark meid Heikoga pehmeks rääkida, et prooviruumis peab tegema kõvasti tööd.”

Milline publik on parim? Kes moodustavad teie publiku?

Helena: “Parim publik on see, keda meie muusika puudutab ja rõõmustab. Siirast ja õnnelikku rahvast on igal esinejal oma esinemisel kõige parem näha. Hiljuti kirjutas oma kiidusõnad meie muusika kohta bändi Facebooki seinale näiteks Tõnis Mägi. See on meie jaoks suur ja oluline kompliment.”

Heiko: “Artisti jaoks on publik tema enda peegel, kui sa ise oled ikkagi säratu papinukk, kes kuidagi aralt lavanurgas oma asju õiendab, ei leia publik sinus midagi. Muidugi on raske igas olukorras lava ees olevaid papinukkusid särama panna, aga see ongi artistiks olemise raske töö. Kui oled seda suutnud, on see parim tunne.”

Helena tundub väga tagasihoidlik. Kas solistina laval inimeste tähelepanu püüda on emotsionaalselt raske?

Helena: “On vist olemas ütlus “vaga vesi, sügav põhi”. Ega alati see, mis tundub, tähenda seda, et nii on. Kõik on õpitav ja piisav esinemiskogemus aitab kõige tagasihoidlikumadki järje peale. Samas, kas tagasihoidlikud inimesed üldse läheksid lavale või teeksid bändi?”

Heiko: “Alguses oli muidugi keeruline, sest ootamatult oli kogu bändi fassaadiks olemine tema kanda. Üritasime teda igati toetada ja anda talle igas mõttes rohkem ruumi, proovisime Margiga tagaplaanile hoida.

Samas kitarriga laulva naise kuvand on iseenesest juba midagi sellist, mis paratamatult püüab tähelepanu. Kui sinna lisandub sügavalt sisemust puudutav hääletämber, siis tundub, et pigem oli Helenal raskusi, kuidas selle ootamatult suure tähelepanuga hakkama saada. Arvan, et see tuleb tal väga hästi välja.”

Millisesse meeleollu viite end enne esinemist? Kas pabistate või olete rahulikud?

Mark: “Tähtis on nautida seda, mida teed, või vähemalt üliveenvalt näidata välja, et sul on hea olla. Kõige raskem esinemine oli selles plaanis kindlasti “Noortebändi” finaal, siis polnud kerge rahulikuks jääda.”

Heiko: “Aastate jooksul omandatud kogemused leevendavad mõnes mõttes olukorda. Ilmselt lubab just see meil end laval mõnevõrra enesekindlamalt tunda. Kõik suuremad prohmakad ja vead on juba tehtud.”

Helena: “Adrenaliini tõus on enne esinemist tavaline, aga midagi hüsteerilist enamasti ei ole. Enne iga esinemist oleme kava detailideni läbi mõelnud ja proovinud, seega ainus, mis võiks alt vedada, on hääle murdumine mõnes ootamatus kohas või see, et keel läheb katki. See viimane on muidugi trio koosseisu puhul üsna ebameeldiv. Kui laval oleks veel üks kitarr, saaks publiku kuidagi ära petta. Selles mõttes on meil kolmekesi igaühel suur vastutus, sest iga instrument on arvel.”

Kuidas teist eelmisel aastal Eesti parim noortebänd sai?

Helena: “Kandideerisime sellepärast, et meil polnud väga palju esinemisvõimalusi. Kogu see “Noortebändi” konkursi periood tähendas suurt tööd. Olime üks väheseid bände, kes igas voorus eri kava esitas. Tegime seda teadlikult, et žüriil igav ei oleks ja saaksime ennast mitmekülgse bändina tõestada.”

Heiko: “Olin eelmise aasta alguses salvestatud singlit “What’s My Name” saatnud igale poole. Enamasti ei saanud ma mingit vastust. Aga proovisin järjekindlalt edasi. Et meid eriti esinema ei kutsutud, tundus “Noortebänd” hea võimalus kas või lihtsalt esineda. Nii saatsin selle loo sinna konkursile.”

Mark: “Eelvoorust edasi saamises ma ei kahelnud, keerukaks läks bändile alates poolfinaalidest. Bändid valiti kahe poolfinaali pealt kokku ja žürii hääletas alles järgmisel päeval. Muidugi oli väike hirm: olime esimesel päeval ja äkki võisid teise päeva bändid eelisseisus olla. Aga kõik läks teisiti.”

Millega te enda arvates teisi lõite?

Heiko: “Meie tugevaim trump oli muusika. Olime need, kes oleme: siirad ja vahetud. Ilmselt seegi, et oleme eelnevalt karastunud ja küpsenud muudes bändides ning seetõttu ehk mõjusime küpselt, mis andis meile tugeva eelise. Iga vooru kava töötasime detailideni läbi, alates tekstidest kuni üleminekuteni.”

Helena: “Erinevalt osast osalenud bändidest polnud meil näidata ette peaaegu mingeid esinemisi väljaspool oma kodulinna, polnud muusikavideotki. Meil oli salvestatud vaid üks singel. Seega ei jäänudki muud üle kui anda endast laval maksimum.”

Kui oluline on teie jaoks “Noortebänd 2011” tiitel ja mida see annab?

Heiko: “See tiitel on meile kõige olulisem asi üldse, tundub, et kõik, mis meiega praegu toimub, on tänu sellele tiitlile. Ilma liialdamata – see võit tõi meid väikesest Pärnu noorte vabaajakeskuse prooviruumist välja ja teadvustas laiemale avalikkusele. Oleme saanud pärast seda palju positiivset vastukaja.

Pärast “Noortebändi” pole ma pidanud enam ühelegi kontserdikorraldajale kirjutama, sest pakkumisi on juba päris palju. Väga huvitavad ja eesti muusika mõistes olulised inimesed on meiega ühendust võtnud ning meid erineval moel aidanud. Suur tänu neile selle eest.”

Mark: “Minu isiklik võit on muidugi see, et minust on saanud tänu Eesti vahendajale OÜ Cymbalholicule trummitaldrikute firma Murat Dirili ametlik artist.”

Kui keeruline on üldse Eesti muusikamaastikul läbi lüüa?

Helena: “See on keeruline, sest maastik on siin kitsas ja mida tähendab läbilöömine, on väga keeruline sõnastada.”

Heiko: “Me ei vaeva ennast läbilöögimõtetega. Tahame teha head muusikat ja teeme selle nimel proovides tööd. Tuleb see, mis tulema peab.

Ennustusi ei tee. Laseme asjadel kulgeda omasoodu, kuid selle juures oleme ise alati täiega asja juures. See, et nii Pärnus kui Eestis tajuvad bändid üksteist konkurentidena, on vale. Oleme kõik ühe asja eest väljas, pigem peaks üksteisele rohkem toeks olema ja tegema koostööd.”

Mis on põhjustanud Eestis sellise noortebändide buumi?

Heiko: “Meil on kaks-kolm olulist hooba, millega noori muusikakollektiive orbiidile lennutatakse, need on “Noortebänd”, “Eesti laul” ja “Tallinn Music Week”. Aastaid tagasi neid võimalusi polnud ja ilmselt on päris palju noori bände saanud laiemale avalikkusele tuntuks. Samal ajal on tore, et Eesti muusikaturg saab värsket verd ja on näha uusi muusikalisi lähenemisi.”

Helena: “Hästi palju on hakatud küpsemat muusikat tegema juba väga noorelt. See on üllatav ja muidugi väga positiivne.”

Saite “Noorteka” konkursi võitmise eest auhinnaks esinemise “Tallinn Music Weekil”. On tegu teie senise suurima ülesastumisega?

Helena: “Mingis plaanis kindlasti, sest “Tallinn Music Week” toob kokku väga palju olulisi inimesi meilt ja mujalt. Võtame seda esinemist täie tõsidusega ja kui saame sealt kas või ühe uue esinemispakkumise, on seegi juba võit.”

Heiko: “Rahva hulgalt ei võimalda Hoovi klubi üüratult suurt publikut, aga peaasi, et on need inimesed, kes kohal olema peavad. Mängisime veebruaris Rock Cafés Ewert and The Two Draggonsiga kontserdil, mis oli välja müüdud. Rahvast tulvil Rock Café on kindlasti inimeste arvult suurim, kus oleme esinenud.”

Millal Sibyl Vane plaadi avaldab?

Heiko: “Oleme äraootavas olukorras. Meie vastu on huvi tuntud ja ise tunneme mõne plaadifirma vastu huvi. Kindlat pole veel midagi, seepärast ei saa otseselt lubada.”

Helena: “Oleme teinud pea kahe plaadi jagu lugusid ja kirjutan neid vaikselt juurde. Me ei istu, käed rüpes, lihtsalt oluline on saada plaadistamiseks parim võimalus.”

Mark: “Lähiajal peaks ilmuma meilt uut materjali, üks uus singel kindlasti. Sellele valmib muusikavideo, mis oli üks auhindadest, mille “Noortebändilt” saime”.

Millal näeb Sibyl Vane’i jälle Pärnus esinemas?

Heiko: “Praegu meil põhjust ise endale kontserti korraldada ei ole, sest graafik on tõesti tihe. Oleme igal nädalavahetusel kuskil. Ometi ei tähenda see, et me kodulinnas esineda ei tahaks. Oleme avatud kõigile pakkumistele.”

Helena: “Pärnus on tore esineda, siis näeb palju sõpru, keda ehk suvalises Eesti otsas esinedes ei näe. Loodetavasti lähiajal.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles