Koolitantsijad üllatasid ootamatult kõrge tasemega

Villiko Kruuse. Foto: PP

Pärnu tantsukooli WAF Dance üks loojaid ja praegugi WAFi Tallinna osakonnas tantsu õpetav Villiko Kruuse on ühtlasi üleriigilise konkursi “Koolitants” žürii liige.

Kruuse väitel osutus festivali tänavune tase ootamatult kõrgeks ja finaalist jäi välja palju tantse, mis oma sisult ja esituselt võinuks sinna pääseda. Seda tähelepanuväärsem on Laine Mägi Pärnu tantsukooli saavutus: Lancy jõudis finaali suisa viie tantsuga.

Lõppkontserdile valiti trupid kuues kategoorias ja viies vanuseastmes, nende hulgas on Pärnumaalt ka WAF, Janne Ristimetsa tantsijad Kunstide majast ning Gabriele moe- ja tantsukool.

Olete üks Pärnu tantsukooli WAF Dance loojaid. Mis tundeid laupäevane juubelikontsert teis tekitas?

Totaalne nostalgia, sest minule oli see kõik (kava, A. J.) üllatus. Noored ise tulid kokku, paljud ju ei tantsi enam. Kahju on sellest, et meil on poistega väga palju häid tantse, mis kavasse ei mahtunud, ja ilmselt ei saanud kõiki vanu seadeid enam taastada.

Põhivaevanägijate Meeli ja Annu (Meeli Pärna ja Ann-Marii Reiväli, A. J.) ees sügav kummardus, et nad selle ära tegid! Meeletult suur ettevõtmine!

Olete ühtlasi üleriigilise tantsuvõistluse “Koolitants” žürii liige. Finalistid said äsja välja valitud.

Olen žüriis piirkonniti kõik linnad läbi käinud ja saanud sellest tohutu emotsionaalse laengu. Kõige rohkem hämmastas mind heas mõttes Tartu kant.

Ütlen ausalt, et on olnud nõrku aastaid, kui “Koolitantsu” finaalis on olnud vaid paar silmapaistvalt head tantsu. Sel aastal iga kord, kui piirkondlikud võistlused olid, mainis päevajuhtki, et žürii on “masenduses” selle pärast, et peame kellegi välja jätma. Sel aastal on ülitugev tase.

Ma ei tea, milles asi. On näha, et koolid on leidnud uued koreograafid ja selles suhtes hästi avatud. Nad ei tee enam pelgalt oma jõududega.

Paha on see, et sel aastal on finaal ühel päeval, selle tõttu jäi väga palju häid tantse välja.

Minu meelest tuleks show-tantsu puhul eristada kommerts-show’d kvaliteet-show’st. Esimene neist on meelelahutuslik, mis on ka väga lahe, ja seal ei pea olema sisu. Teine neist tuleb story, perfektse tantsu ja koreograafiaga, kuid samas kategoorias.

Nii ongi raske hinnata. Ma väga loodan, et järgmisest aastast ongi juba kaks eraldi kategooriat ja mõtleme neile paremad eestikeelsed nimed välja.

Mis teeb tantsust hea tantsu?

Tantsu teeb heaks tantsija ja koreograafi koostöö.

Kas Pärnumaa paistab millegipoolest silma kogu Eestis?

Kindlasti. Kui varem öeldi, et “Pärnu show” – tegin toona Pärnus seda ise ka –, siis nüüd on seda vähem. Hästi palju on hakanud Pärnust tulema vabatantsu. Tänavatantsu on siin ka.

See sõltub aastast, igal aastal tulevad välja uued koreograafid. Sel aastal üllatas Laine Mägi tantsukoolist Ingrid Jasmin, WAFist Ann-Marii Reiväli, tänavatantsus Juss Lindmäe.

Parimad tööd ei tule välja linnade järgi, vaid silma hakkab koreograafi käekiri.

Ehk finaalis võistlevad omavahel koreograafid.

Selles mõttes küll. Kunagi oli see tavakoolide võistlus, nüüd võistlevad omavahel tantsukoolid. Paraku see on nii, et kutsutakse omale koreograafid ja tase läheb järjest kõrgemaks.

Koolinoored võivad alati tantsu ise teha, aga laske see juhendajal üle vaadata. Seal on esteetilisi nõkse, millega vahel astutakse ämbrisse. Mõni noor tahab ju olla vanem, see on loogiline. Mulle meeldib, kui mind šokeeritakse heas mõttes, nii et poleks piinlik.

Samal ajal ei pea hea koreograaf üldse olema ülikoolis tantsujuhtimist õppinud.

Absoluutselt. Paber ei tee koreograafi, silmaring küll. Tegelikult loevad uued ideed.

Olete viiel aastal aidanud liikumist seada teles, sealhulgas “Superstaari” ja “Laulud tähtedega” saadetes, kus võisteldakse laulmises.

See, mida inimene telerist näeb, ongi üldjoontes minu töö. Ehk kogu lavaline pilt: kuidas esineja tuleb ja läheb, sätitud olek. Toon näite. Kui minu käest küsitakse, mida ma tegin selle lauljaga, ta ei teinud ju midagi seal, lihtsalt seisis statiivi taga, ütlen ma: tead, mul võttis kolm päeva aega, et ta jääks sinna seisma.

Inimesed on harjunud tegema oma žanris sõrmenipsu-puusanõksu, mis ei sobi isamaalise looga. Tal on liigutus sees ja ta pole kunagi sellele tähelepanu pööranud. See ongi minu töö: neid asju märgata.