Vietnami elu on kasulik Eesti omaga võrrelda

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Champade pealinnas My Sonis käisid äsja abiellunud lasteõnne otsimas.
Champade pealinnas My Sonis käisid äsja abiellunud lasteõnne otsimas. Foto: Teet Roosaar

Vietnam on suur ja huvitav maa. Kui sealsete inimestega vestlete, hakkate kahtlema, kas Eestis ikka on halb elada.

Vietnam on oma kujult väga pikk. Kui varahommikul pealinnast Hanoist rongiga 1726 kilomeetri kaugusele Saigoni sõitma hakkate, jõuate kohale alles järgmise päeva õhtuks.

Põhjas ja lõunas on kliima väga erinev. Lõuna-Vietnamis oli temperatuur märtsis üle 30 kraadi, Hoi Anist põhja poole minnes kiskus taevas pilviseks ja Hanois tuli juba tuulepluusi või fliisiga käia. Nii pealinnas kui Sapas sadas osal päevadel peenikest uduvihma.

Vietnami noored joovad kanget teed

Esmamulje Hanoist oli nagu suvisest Eestist, kus mõnikord paistab päike ja sageli on taevas pilves. Mõni kohalik tuli nullkraadisest Hanoist lausa kasukaga, mulle kõlbas 20 kraadi soojaga T-särgist küll. Otsisime koos lennukis kohatud eestlaste Käärti ja Katriniga üles linnabussipeatuse ja sõitsime vanalinna.

Võrdlus Eestiga kadus peagi, kui kogesime lärmi, igal pool siblivat rahvamassi ja tohutut mopeedide tulva. Kõnniteedel oli võimatu liikuda, sest sinna olid kaupmehed oma poed üles pannud, sõiduteel tuli autode ja mopeedide eest teeserva hoida.

Öömaja leidmisega pole Vietnamis ega mujalgi Aasias raskusi. Igaks juhuks tasub muidugi kodus piirkond ja mõni aadress valmis vaadata, kuid seljakotirändurite linnaosades jagub pakkumisi tohutult ja peavarjuta keegi ei jää.

Katrin otsis üles Lonely Planetis kiidetud restorani-kohviku 69, kus võtsime karriga mereannid ja sidrunheinaga kala. Ettekandja näitas, kuidas viimasena mainitud rooga süüa: aseta riisipaberile natuke riisinuudleid, kala ja marineeritud juurvilju, rulli kokku ja kasta kalakastmesse. Väga omapärane ja mõnus!

Kõhud täis, uurisime, millega kohalik noorus tegeleb. Selgus, et joob kanget laimi, suhkru ja jääkuubikutega teed. Kui noormees tahab neiuga aega veeta, lähevad nad kohvikusse, kus on madalad väikesed pingid ja natuke suurem pink lauaks. Ei mingit alkoholi.

Käärt ja Katrin läksid edasi Laosesse, mina lendasin Saigoni ja sõitsin sealt Kambodžasse Sihanoukville’i. Olin natuke mures, kuidas Saigonis bussipeatus üles leida, tegelikult tuli astuda esimesse turismibüroosse ja õigel ajal büroo ukse ees olla.

Saigoni hotelli registreerimisel juhtus lõbus seik. Töötaja kirjutas rahvuseks „republic“, mis tähendab vabariiki. Otsustasin, et ei hakka teda geograafias harima. Las nad seal politseis mõistatavad, miks inimene ühest vabariigist teise tuli.

Peatusin Saigonis nii minnes kui tulles Pham Ngu Lao piirkonnas. See on nii seljakotirändurite kui keskklassi ööbimiskant, kus leidub palju eri hinnaklassis öömaju, söögikohti ja enamasti kalleid kauplusi.

Muidugi on seal rohkelt turismibüroosidki. Millegi külastamiseks või kuhugi sõitmiseks tuleb vaid ekskursioon või pilet osta. Saigonis liikumiseks sobib linnabuss.

Kookoskomme tehakse nagu õunamahla

Ostsin kaheksa dollari eest Mekongi delta ühepäevase ekskursiooni, millest kujunes üks Vietnami reisi meeldejäävamaid päevi.

Esimene peatuspaik oli käsitöökoda, kus teokarbitükkidest ja munakoortest suveniire valmistati ja neid koos muu käsitööga müüdi. Seejärel läksime suurema paadiga saarele, kus pakuti rohelist teed, ananassi, papaiat, pomelot, draakonipuu vilja ja veel üht puuvilja.

Siis jaotati turistid neljastesse paatidesse ja tehti sõit mööda jõge. Kallastel võis näha džungliloodust ja kohalike eluolu: kes pesi pesu, kes raius bambusritvu.

Järgmisena näidati meekogumist. Kes julges, võis näpu mesilastega kaetud kärge pista. Mett sai koos teega proovida ja soovi korral kaasa osta. Maoga poiss jalutas istujate vahel ja pani huvilistele mao kaela, selle eest raha küsimata.

Sain tuttavaks hipit meenutava Vene ettevõtja Vassiliga, kes oli kolmekuulisel Tai, Laose, Kambodža ja Vietnami reisil. Rääkisime nähtust, mees oli Laoses külades elanud ja Hiina uusaasta ajal sealkandis rännanud.

“Inimestel on peotäis riisi, aga nad on valmis seda sinuga tasuta jagama,” oli Vassili liigutatud. “Liikusin turistidest puutumata piirkondades, mõnikord kogunes kogu küla valget meest vaatama, tapeti siga ja joodi riisiviina.”

Vassili kõneles, et ta tahab näha inimesi, vestelda nendega ja aru saada, millised on eri rahvaste uskumused ja tõekspidamised. “Isegi kui keelest aru ei saa, on pärast ühist viinavõtmist inimese olemus näha,” rääkis ta.

Puuviljasaarel näidati kakaovilju, kookospähkleid ja väikesi banaane, sõidutati hobuvankriga ja viidi kookoskommide valmistamist vaatama. Tee peal oli hinduistlik pühamu, mille väravat kaunistas svastika.

Giid näitas, kuidas kookoskomme valmistatakse. Esmalt tuleb pähklid katki teha ja nende sisu välja kraapida. Kookosemass lastakse õunapurustajat meenutavast masinast läbi, pressitakse nagu õunamahla valmistades, lisatakse suhkur ja segatakse tule peal. Valmib tainasugune mass, mis piklikeks rullideks vormitakse, tükeldatakse ja nelinurkseteks tükkideks lõigatakse. Edasi on vaja iirist meenutavad tükid pakendada ja turistidele maha müüa.

Ekskursiooni lõpetas lõunasöök, mis ausalt öeldes oli üsna kasin. Vassili otsustas tellida väikese viina ja pool kilo krokodilliliha ning pakkus mõlemat mullegi. “Krokodill nagu krokodill ikka,” tõdesime, proovides sealiha meenutavat taist ja pekist liha, mis ujus rohkes rasvas. Kokku läks see Vassilile maksma 13 dollarit.

Sõjatarkus: aja vastane orgi otsa

Järgmisel päeval külastasin Saigonist ligi 70 kilomeetri kaugusele jäävaid Cu Chi tunneleid, kus vietkongid end USA-Vietnami sõja ajal peredega varjasid. Üle 250 kilomeetri pikkust tunnelite võrgustikku gaasitati, pommitati süvapommidega ja seal suri üle 10 000 vietnamlase, kuid maa-alust sõda ameeriklased võita ei suutnud.

Vaenlase vastu võeti appi esiisade tarkus: kui loom tuleb kallale, tuleb ta teravate bambuseodade otsa ajada. Sama tarkust on vietnamlased ajaloos kasutanud prantslaste ja hiinlaste puhul.

Inimeste leidlikkus kõiksuguste lõksude väljamõtlemisel on lõputu. Astud ja kukud millegi vastu või tungivad bambuseodad sulle kuhugi. Lööd jalaga ukse lahti, lendavad orad sulle munadesse, lööd küünarnukiga, reageerib lõks sellele. Kohalikud oskasid lõksudele viitavaid märke lugeda, võõrad mitte.

Turistid said liikuda eri pikkuse ja kitsusega tunnelites, mis on madalamad ja astmelisemad kui näiteks Giza püramiidide omad. Juba kümnemeetrisel lõigul oli päris palav ja lämmatav, rohkem ma kummargil ega kükakil edasi liikuda ei tahtnud.

Samuti võis katsetada, kuidas maa-alustesse aukudesse peitu minna. Proovisin. Kui giidi näpunäidete järgi talitada ja kaas kogu aeg pea kohal hoida, mahtus väikesesse ja kitsasse varjupaika ära küll.

Soovijad võisid Vene ja USA käsirelvadest märki tulistada. Padrun maksis vähemalt dollari. Mulle relva tagasilöögi tajumine erilist lõbu ei pakkunud, aga maniokk, millega maarahvas end aastatel 1960–1975 kestnud Vietnami sõja ajal toitis, oli huvitava maitsega.

Giid rääkis, et ta kaotas pommitamise tõttu oma ema. Kas ema oli tsiviilelanik või sõdival vastaspoolel, ma küsida ei tihanud. Vietnamlastel on sõjast oma, ameeriklastel enda visioon, kuid kindlasti hukkus sõjas palju süüta inimesi.

Champa’de mälestusmärgid ja Hoi An

Vietnamlaste kuurortlinnad on Mui Ne ja Nha Trang. Eestlastest lainelaudurid eelistavad Mui Ned, mina külastasin kuue kilomeetri pikkuse ranna ümber koondunud Nha Trangi.

Rand nagu rand ikka. Soolane vesi läks juba paari meetri pärast sügavaks ja oli natuke jahedam kui Sihanoukville’is. Muidugi ei puudunud kõikvõimalikud kookospähklite, päikeseprillide ja muu kraami müüjad.

Palju kohtas Vene ekskursioonigruppe, osa söögikohtade menüüd olid vene keeles. Samas pakkus üks sakslane kartuleid ja šnitslit.

Algul tundus, et tähtsaim kohalik vaatamisväärsus on lõbustuspark Vinpearl Land, kus on Vietnami suurim akvaarium, köisraudtee, 4D, vettelaskmised. Kui aga taas juhuslikult Käärti ja Katrinit kohtasin, soovitasid nad hoopis vaadata champa rahvale kuulunud Po Nagar Cham Towersit.

Tänapäeva Vietnam on põhjast lõuna poole laienenud ja koosneb ajalooliselt kolmest osast. Champa’d, kes 1000 aastat tagasi khmeeride kuningriigiga sõdisid, elasid lõuna- ja keskosas. Tänapäeval on nad vietnamlaste sekka sulandunud, kuid templi juures võis näha vanu kombeid: inimesed võtsid maas istudes einet, valasid viinapitsid täis ja viskasid need enne toidu kallale asumist maha tühjaks.

Champa’de pealinn oli Hoi Ani lähedal asuv My Son (hääldus mi son). 4. sajandi lõpust hinduistliku religioosse keskusena kasutusel olnud kohas pole eriti elamuid, preestrid ööbisid majade (kõik neist polnud templid) ülalt kitsenevas ülaosas. Andis ronida nagu munkadel koopasse.

Giid näitas kohta, kus nii mehed kui naised oma suguelundid piima sisse kastsid ja hiljem lingast välja voolanud piima religioosseks otstarbeks kasutasid. Austati Šivat, et vältida selle pahameelt. Hiljem segunes hinduism budismiga.

My Son oli kasutusel 13. sajandini, siinsed tekstid on sanskriti keeles. Vietnami sõja ajal kasutasid vietkongid champa’de pühamut varjupaigana ja ameeriklased otsustasid seda pommitada. Nüüd on vietnamlastel põhjust osa templite hävitamist ameeriklastele ette heita nagu prantslastele seda, et nad kujude pead maha võtsid ja Louvre’i viisid.

UNESCO maailmapärandi nimekirja võetud Hoi Ani vanalinnas tasub aeg maha võtta. Külastada Jaapani silda, hiinlaste välisesindusi ja vanu elamuid, uudistada turul mereande ja lähedasel saarel käsitööliste küla.

Puitnikerdistega mööbli valmistamiseks kulub kuid või isegi aastaid. Kahekorruseliste suhteliselt väikeste elamute rõduuksed volditakse kokku, põrandaluugist näeb esimesel korrusel toimuvat. Templites ei tasu unustada tagaaedu, mis pakuvad ilusat ja rahulikku varjupaika.

Proovisin kohalikku valget roosi ehk banh bao vac’i ja banh beo’d. Esimene neist kujutab endast krevettidega täidetud aurutatud klimpe, teisi pidasin tellides krevettidega pannkookideks. Mõne üksildase kreveti ja idudega täidetud pannkoogid need olidki, kuid söömine osutuks lausa tseremooniaks: pirukat meenutavad pannkoogid tuli lõigata pooleks, võtta riisipaberil lahti, lisada kurgiviile, mündi- ja muid lehti, keerata rulli ja kasta pähklikastmesse.

Eestis on elu parem

Küsisin ettekandjalt, kui suur ta palk on. “Miljon,” kõlas vastuseks. Meie rahas teeb see 37 eurot. Kuus, mitte nädalas. Küsisin üle.

Selle raha eest üritas 21aastane 10–13aastast eesti last meenutav tudeng toime tulla. Kõrgkooli õppemaks on ligi 300 dollarit aastas ja seda kogutakse enne ülikooli minekut kaua.

Kui rääkisin Sapas, et kapitalistliku Eesti üldhariduskoolis ei pea lapsed koolilõuna eest maksma, ei tahetud mind uskuda. Vietnamlased peavad. Tõsi, ainult 11 eurosenti päevas, aga kui vanemad teenivad 111–148 eurot kuus, on seegi päris suur raha.

Hanoi naistemuuseumis näidati dokumentaalfilmi, kus turumüüjad oma elust rääkisid. Kell üks–kaks öösel üles, kella kolmest–neljast turul kohtade hõivamine ja kella 17ni kauplemine. Selline töö võimaldab saata kodukülla nädalas 20 dollarit. Elatakse üksi 0.35 dollarit öö maksvates kombinaatides ja enamasti on nad maalt linna tulnud seetõttu, et veidigi rohkem haige mehe ja/või laste heaks teenida.

„No siin Eesti naised küll sünnitada ei tahaks,“ mõtlen Sapa lähedal Cat Cati külas sünnitustooli vaadates. „Perepalati“ seinal ripub plakat, mis hoiatab aidsi eest, voodi ise ja kogu muu sisustus on üpris eemalepeletav. Giidi sõnade järgi püüavad hmongid sünnitada kuni kaks last, sest muidu satuks pere vaesusesse.

Vaesust aitavad leevendada turistid

Mägedes elavad mustad hmongid ja zaod peavad sigu ja kanu, osas peredes on ka härg. Eriti kasin näis olevat Hiinast sisse rännanud zaode elu: üks naistest tunnistas, et nad on liiga vaesed perre 912 dollarit maksva rolleri ostmiseks.

Majapidamised on kitsad ja väikesed, noored kipuvad linna. Elatakse keskmiselt nelja–viie lapsega peredes, koos mehe või naise vanematega.

Vaesust aitavad leevendada turistid, kes kudumeid ja suveniire ostavad. Umbes kümne dollari teenimiseks võttis minu teejuhiks sattunud 19aastane Ma juba varakult ette kolmekilomeetrise teekonna kodukülast Sapasse, aastane laps seljas.

Ma jutu järgi söövad nad peamiselt riisi ja juurvilju, korra-paar nädalas sea- või kanaliha. Pulmadeks kinkis mees talle rahvariided ja raha. Summat ei tihanud küsida.

Ajaloomuuseumist mäletan, et mõnikord kingitakse teed ja beetlitki. Ma selgitas, et beetlit närivad ainult vanemad naised ja tänapäeval on kõige oodatum ikkagi raha.

Jalutuskäik läbi Muong Hoa oru oli maaliline. Tee ääres mäeservadel paistsid terrasspõllud, kus kasvatatakse riisi, loomasööta ja muud eluks vajalikku. Betoonsild üle jõe oli ligi kuus meetrit lai, käsipuudeta sillal ukerdasid nii rollerid kui inimesed.

Lao Chai külla jõudnud, pakkus igaühe teejuht kaela- ja rahakotte, mütse, linikuid, mida ta kogu tee oli bambuskorvis seljas tassinud. Zao naise ütlust mööda valmistas tema mees sellist korvi kolm päeva. Võõralt osta oli ebaviisakas: kui teiste külaelanike kaupa vaatasin, tuletas üks naine kohe meelde, et oli mul mäest alla aidanud tulla.

Pärast lõunasööki võtsid meid külaservas vastu zao naised, punased rätikud või turbani moodi peakatted peas ja bambuskott kepiga seljas. Teekond viis Ta Vani külla, mis väljanägemiselt eelmisest suurt ei erinenud, ent seal elas vaid 600 inimest.

Üksteise keelest mustad hmongid ja zaod aru ei saa. Tundus, et zaod on veidi tõrjutumad või elavad nad keskusest kaugemal ja veel vaesemalt.

Paari nädalaga Vietnami elu üksnes kogeb, sellest arusaamiseks kulub tunduvalt rohkem aega. Aga tasub üritada: Vene keskklass on selle riigi juba avastanud ja järjest rohkem eestlasi leiab üles tee sinnakanti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles