Need, kes aastaid Pärnumaal elanud, siin sündinud ja kasvanud, teavad kindlasti vähemalt ühte või kahte inimest, kas otse või tuttavate kaudu, kes Pärnu jõel Sindi paisu tõttu elu on kaotanud. Paljusid on sealt päästetud, kuid paljud eluteed on paisul katkenud.
Möödunud reede tõi sellesse äärmiselt kurba nimekirja lisa. Sindi paisul kaotasid elu kalamees ja teda välja aitama läinud päästja Aleksandr Jakovlev, 1987. aastal sündinud noor mees.
Mis ja kuidas täpselt sel kurval reedel paisul juhtus, peab eelkõige selgitama teenistuslik juurdlus. Võimalik, et täpset tõde me kunagi teada ei saagi, aga seni vastamata küsimusi on palju. Loodetavasti annab päästeamet juurdluse tulemustest avalikult teada, seda enam, et hinnangut vajab seegi, kas päästekomandosid puudutanud kärpekirve löögid pole jätnud oma jälge, nii et ühel hetkel võib jääda vastuseta küsimus “Kes päästab päästja?”. Samuti tekitas juhtum küsimuse: mida tegi paisu lähedal veel kummipaadiga kalastaja? Seda, et paisu ligidal ei tohi kala püüda, peaks iga kalamees hästi teadma ja kui kevadvesi tahab kummipaadi paisust alla viia, siis inimene seda vältida ei suuda.
Iga traagilise juhtumi puhul on oma osa juhusel, kõikmõeldavate halbade asjaolude kokkulangemisel. Ja iga kord ei peagi otsima süüdlast, küll aga põhjust. Üks põhjusi, üks kindlaid halbu asjaolusid, mis reedese kevadpäeva süngeks sügiseks muutis, on ikka seesama Sindi pais.
Siiani on paisu lammutamisest, taasriigistamisest või hädavajalikust ümberehitamisest rääkinud peamiselt need, kellele läheb korda Pärnu jõe kalade heaolu. Muidugi, seegi on oluline, isegi väga, kuid nüüd tuletavad katkenud saatused ise karmilt meelde, et paisu teemal rääkides ei saa unustada inimeste heaolu, tervist ega elu. Sellest ei saa mööda vaadata ja paisuprobleemi lahendamisega lõputult venitada.