Lõppenud talvel pöördus minu poole Pärnu kodanikeühenduste ümarlaud eesotsas MTÜ Kodanikujulgusega, et saada seisukohta jõeäärse avaliku ruumi kasutamise tulevikuvisiooni suhtes. Pean aga vajalikuks arutada teemat laiema avalikkuse ees, sest jõgi, mis on olnud Pärnu linna tekkeloos olulisel kohal, vajab senisest palju rohkem väärtustamist.
Planeerimisprotsess on pikk
Enne kui Pärnust sai merelinn, oli ta jõelinn. Praegu, kui Pärnu on tuntud kui kena liivarannaga sooja lõunalahe äärne kuurort, ei mahu piltlikult öeldes enam ammu kaardile “vana hea jõgi”, meie siinolemise peamine põhjus.
Ma ei pea paljuks väita, et pärnakate kõrval on meie logistiline asukoht, sealhulgas jõe toodetav ressurss ja potentsiaal ajaloolise linna üks suuremaid varasid. Kunagi mõisteti seda väärtust teisiti ja nii kerkisid kallastele ümbruskonda reostavad ettevõtted, mille tontlikud varjud veel nüüd endast varemete või amortiseerunud tootmisüksustena märku annavad.
Meenutagem siinkohal kas või kunagist kuulsat Maseko kalatööstust, läbi mille territooriumil jooksuvõistluse korraldamiseks ettevõtte eksisteerimise viimastel aastatelgi eriluba tuli taotleda. Ja see oli kõigest seitse aastat tagasi.
Ikoonidena ja negatiivse maine kujundajatena püsivad kesklinnas endiselt kunagiste suurtootmiste – REVi ja masinatehase sarad.
Rõhutan, et linnaplaneerimine on tasakaalustatud jätkusuutlik protsess, mis lähtub avalikest huvidest ja mille käigus tehtavad otsused mõjutavad inimpõlvkondi. Neid postkaardipilti väärivaid jõekaldaid ei kujundata kinnisvaraarendajate, vaid ikka linnaelanike huvidest lähtuvalt.
Tõenäoliselt jõuab jõgi veel palju vett merre kanda enne, kui oleme pikalt linna piires voolava veekogu kaldajoone kvaliteetselt ja üldistest huvidest lähtudes suutnud uueks luua, teisisõnu: regenereerida. Üsna selgelt ei erine me siin paljudest teistest Euroopa veeäärsetest linnadest, sest planeerimisprotsess on pikk ja vaidlused kohalikus kogukonnas teravad.
Palju on näiteks toodud Pärnumaa sõprusmaakonda Buskerudi Norras, kus Drammeni linnas võttis aastakümneid, enne kui saadi kokkuleppele kallasradade kvaliteetseks avalikuks linnaruumiks muutmise suhtes.
Veeäärsete alade probleemistikku kaardistati märtsi lõpus Pärnus rahvusvahelisel konverentsil “WaRe - Waterfront Regeneration“, mis tõi kokku Portugali, Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi ja muidugi Eesti planeerimisspetsialistid.
Euroopa Liidu Grundtvigi programmist finantseeritav projekt keskendub veeäärsete alade planeerimisele, näiteks vanade sadama- ja tööstusalade ümberkorraldamisele ja aktiivsesse kasutusse andmisele.
Nüüdse seisuga võin väita, et Pärnu linnavolikogu 2010. aasta 18. novembri otsus kehtestada Pärnu jõe kallaste ja sadama akvatooriumi detailplaneering on murranguline, taastamaks kodulinn jõelinnana. Ja kui rääkida vaadete avamisest, siis seda Kesklinna ja Papiniidu silla vahelise kallasraja avamine (ehitamine) tähendabki.
Detailplaneering, mis on kõigile kättesaadav Pärnu linna kodulehel, kehtestab avaliku ruumi kasutamise just sellisena, nagu kaua on oodatud. Kallasrajal vabalt liikumise võimaldamise sõnumit on 2001. aastast edukalt levitanud omanimelist jooksuvõistlust korraldav sõudelegend Jüri Jaanson.
Vasakkalda potentsiaal
Kas olete tähele pannud, kui suur potentsiaal peitub vasakkaldal Suur-Jõe tänavast jõe poole jäävas kvartalis? Praegu armetus seisus linnakeskkond võiks oma madalate puitmajade poolest olla Skandinaavia turistidele hinnatud vaatamisväärsus ja asukohalt pakuks piirkond suurepärast miljööd nii elamiseks kui vaba aja veetmiseks.
Liigume teisele kaldale, Papiniidu silla kõrvalt alguse saavale Natura 2000 võrgustikku kuuluvale Niidu maastikukaitsealale. Sealne olukord pole kiita, sest nii Tammiste teel liiklejad kui Jaansoni raja kasutajad seisavad silmitsi džungliga, mis matab enda alla potentsiaalsed kenad vaated ning piirab kohalike ja külaliste tegutsemisvabadust.
Teatavasti koordineerib kaitsealadel tegevust keskkonnaamet, kõnealusel alal seega asutuse Pärnu-Viljandi regioon. Võtsin ühendust looduskaitse juhtivspetsialisti Murel Meriveega ja jutuajamise käigus selgus, et läbivatest avalikest funktsioonidest tulenevalt hakatakse juba lähiajal koostama kaitseala kaitsekorralduskava: kaardistatakse tegevused ja piirkonna eripärast tulenevad tegutsemisväljavaated.
Tõenäoliselt tähendab eelnev seda, et inetu võserik saab kenaks parkmetsaks ja üle pika aja avaneb maanteel liiklejaile meeldiv jõevaade. Millal tulemust silmaga näha võib, on raske ennustada. Tähtis on sõnum, et probleemse kohaga tegeldakse.
Sõudeklubi ja protestid
Palju proteste on tekitanud Rääma 27 kinnistu, millel tegutseb kodulinnale palju au ja kuulsust toonud Pärnu Sõudeklubi. Teatavasti on kurdetud, et sõudjate tegutsemine piirab avalikku huvi ehk vaba pääsu kallasrajale.
Veespordi eripäradest ja ohutuse tagamise vajadusest tulenevalt on kaldal kulgev kergeliiklustee teinud siiani krundi ümber kaare, kuid sõudjadki ei ole vastu, et kõik veepiiril ohutult koos toimetama mahuksid.
Pärnu Sõudeklubi on algatanud detailplaneeringu, mille lähteülesandes on klubi ja Pärnu linn kokku leppinud uudse lahenduse suhtes, mille järgi kergliiklus Jaansoni rajal toimub kaldajoonega paralleelselt.
Ideena lahendataks lihtsa ülekäigusillaga rajakasutajate ja sõudjate ristumisteest tekkivad ohtlikud olukorrad. Eripärane skeem on reaalne sõudestaadioni finišihoonegi puhul, mille alt plaanitav rajaosa võiks läbi minna, ehk mõte on ehitada hoone konsoolsena.
Rannad ja kaldad
Juba praegu on jõekallastel välja kujunenud avalikud rannad. Vastavalt kehtestatud detailplaneeringule on avanenud võimalus, et rahva armastatud puhkekohad suudetakse nüüdisaegselt välja arendada.
Kindlasti on Pärnul potentsiaali jõeturismi arenguks. Jõetaksondus saaks tekkida koostöös ettevõtjate ja mittetulundusühendustega.
Vaadates hetkeolukorda, võib eeldada ja loota, et koostöös Paikuse valla, kallastel asuvate veespordiklubide ja turismisektoriga ei pruugi mainitud areng mägede taga olla. Lõpuks muidugi sõltub kõik sellestki, millised on kallastel asuvad huviväärsused.
Teatavasti plaanitakse kallaste avamist sel moel, et liikudes üle Kesklinna silla Papiniidu sillale, oleks võimalik jõe ümber tiir teha.
Kui kõik läheb plaanipäraselt ja suudame omavalitsuse netovõlakoormuse langetada maksimaalselt 60 protsendini eelarve kuludest, alustatakse juba 2013. aastal Jaansoni raja ehitamist.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tingimuslik otsus on olemas, nüüd sõltub kohalikest otsustajatest, kas kodanikuühiskonna toel genereeritud idee teostub.
Jõekaldad peavad muutuma avaliku linnaruumi lahutamatuks ja kvaliteetseks osaks ning sinna peavad mahtuma kõrvuti nii rekreatsiooni- ja puhkealad, turismiteenuseid pakkuvad ettevõtjad, vastutustundlikud elamuarendajad kui avalikest huvidest lähtuvad funktsioonid: ujumiskohad, sõudjatele, aerutajatele ja ülejäänud veesportlastele mõeldud veestaadion, paadislipid.
Olen veendunud, et tervikliku kallasraja väljaarendamine saab Pärnule järgmise veerandsaja aasta peamiseks arengumootoriks.
Alused jõekallaste avamiseks ja maksimaalseks kasutamiseks on loodud ja seda üle pikkade aastate. Meile, jõelinna inimestele, on antud piiramatul hulgal vabadust.