Kinnisvarabuumi ajal osteti kõike valimata ja kallilt

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnisvarabuumi ajal ehitati kallilt kuhu juhtus: ka karjamaale. Praegu on selliseid maju väga keeruline müüa.
Kinnisvarabuumi ajal ehitati kallilt kuhu juhtus: ka karjamaale. Praegu on selliseid maju väga keeruline müüa. Foto: Ants Liigus

Kuigi see võib tunduda uskumatu, müüdi kinnisvarabuumi ajal Pärnus ülikallilt kortereid, millel puudusid elementaarsed kõrvalruumid või mille aknad ei pidanud tuult. Rääkimata sellest, et inimesed kolisid vabatahtlikult linnast välja tühermaale.

“Meie sisenali oli omal ajal, et alla miljoni krooni ei müüda midagi,” meenutas LVM Kinnisvara maakler Ingmar Saksing. “Korter linnas miljon, korter maal miljon. Alla selle numbrit ei tuntud. Asukohal ei olnud mitte mingit tähtsust.”

Totrad lahendused

Eelmise kümnendi keskpaigas paistnud kõigile, et puud kasvavad taevasse ja raha ei saa ilmast kunagi otsa. Nii võtsid inimesed süüdimatult laenu ja ostsid kokku kõike, mis vähegi meeldis. Samal ajal ei olnud kinnisvaraarendajadki pea peale kukkunud ja üha enam kerkis linna kortermaju, millel üldpind peaaegu puudub.

“Arendajad üritasid müüa võimalikult palju elamispinda,” märkis Saksing. “Müüjale on ju palju kasumlikum müüa kortermaja, kus näiteks 1000 ruutmeetrist 990 moodustab elamispind ja üldpinda peaaegu polegi, kui maja, millel elamis- ja üldpinna suhe on normaalne.”

Seega hoiti ehitamisel kokku trepikodadelt, panipaikadelt ja muudelt üldkasutatavatelt ruumidelt. Sellised hooned kerkisid Pärnus nii Papiniidu kui Aida tänavale.

“Ostja vaatas tollal vaid, kas korter näeb OK välja, ja muu teda ei huvitanud,” teadis Saksing. “Aga kuidas sa elad, kui sul pole isegi jalgratast kuskil hoida?”

Teine asi, millelt arendajad säästsid, olid parkimiskohad. Saksingu kinnitusel ehitati Supeluse ja Ringi tänavale kortermajad, millel on vähem parkimiskohti kui kortereid. Parkimiskohad omakorda müüdi neile, kes esimeste seas elamise soetasid. “Nüüd on seal selline olukord, et parkimiskohad kuuluvad peamiselt inimestele, kes Pärnus aasta ringi ei ela,” kinnitas ta. “Samal ajal ei tohi võõrastel kohtadel parkida siin kogu aeg elavad inimesed. Parkla seisab tühjana, aga parkida sinna ei tohi.”

Kinnisvarabuumi ajal ehitatud kortereid iseloomustab avarus ja ruumide vähesus. Nii on Pärnu kesklinnas praegu müügis 50ruutmeetrised ühetoalised korterid.

Näiteks oleva Aida 5 omanikfirma Ektornet Management Estonia OÜ juhatuse esimees Meelis Šokman nentis, et majas asuvaid kortereid üritatakse müüa Pärnus suvitajatele. “Kõnealuste korterite sihtgrupiks on nii välismaised kui kohalikud ostjad, kes otsivad endale suvekorterit suvepealinnas,” seletas Šokman. “Suvekorteri puhul on oluline asukoht, mis konkreetsel juhul on suurepärane, sest kõik puhkuseks vajalikud sihtpunktid on kümneminutise jalutuskäigu kaugusel.”

Parkimismure loodab Šokman lahendada siis, kui valmib parkimismaja. Aida 5 keldrikorruse parkla on mõeldud majas paiknevatele firmadele.

Ent Saksingu hinnangul on praegu selliseid kortereid sisuliselt võimatu müüa. “Selliseid lahendusi ei tee enam keegi. See oleks enesetapp. Keegi ei maksaks seda enam kinni. Need elamispinnad on vale struktuuriga ja tuleb kõik ümber ehitada,” nentis maakler.

“Teine võimalus on korteri hind alla lasta, siis ehk ostab keegi selle ära. Tänapäeval ei võta keegi suurt laenu ega osta mõtlematult sellist elamispinda, millel puuduvad üldruumid või ei ole parkimine korralikult lahendatud. Kas olete valmis maksma selle ühetoalise 50ruutmeetrise korteri eest 50 000 eurot, kui mujal saate normaalse siselahendusega kahetoalise 15 000 – 25 000 euroga?” küsis ta.

Inimesed kolisid põllule

Saksingu andmeil oli Pärnus 24. aprilli seisuga müügis 1026 korterit, millest alla kolmandiku on buumi ajal ehitatud.

Kui toona müüdi Mai rajoonis kahetoaline korter vähemalt 100 000 euroga, siis praegu saab seal Saksingu väitel samaväärse eest heal juhul 60 000 eurot.

Kinnisvarabuumi iseloomustas seegi, et inimesed soetasid omale rõõmsal meelel linnast välja kalleid eramuid.

“Kinnisvaraäris on asukohal väga suur tähtsus,” tõdes Saksing. “Aga oli aeg, mil valimatult ehitati absoluutselt igale poole.”

Linnaäärsete elurajoonide hädad hakkavad maakleri sõnade järgi alles välja tulema, sest omavalitsuste loodav infrastruktuur ei ole inimeste vajadustele järele jõudnud.

“Vaid mõnes linnaga piirnevas vallas on need asjad lahendatud,” jätkas Saksing. “Puuduvad koolid, lasteaiad, kauplused, alaline mure on transpordi pärast. Peale selle vesi, kanalisatsioon, internetiühendus. Kõik need asjad, mis linnas lahendatud, on linnast väljas enamasti tegemata. Talvel läheb juba kella nelja ajal pimedaks. Kui elad kas või kilomeeter linnast väljas, on juba probleem, kuidas talvel läbi lume koju saada.”

Saksingu kinnitusel ilmestab praegust olukorda väga hästi statistikagi. Kui linnas oli 24. aprilli seisuga müügis 216 eramut, siis maakonnas koguni 581. Omal ajal linnast välja kallilt maja soetanul on aga üsna lootusetu praegu selle eest sama hinda saada.

“Maa ja linna kinnisvara vahel on tekkinud väga suured käärid,” märkis Saksing. “Umbkaudu võttes maksab samasugune maja linnast väljas 100 000 eurot, linnas 200 000 eurot. Buumiajal erilist hinnavahet ei olnud.”

Luksusele enam ei mõelda

Kinnisvarabuumi iseloomustas enneolematu laristamine.

“Siis ei olnud rahal mingit tähtsust,” meenutas Saksing. “Kui inimesele korteri disain ei meeldinud, maksis ta juurde ja lasi selle ümber ehitada. Meenub äärmuslik näide Mai piirkonnast, kus ostja lasi kasutada kahetoalises korteris 16 värvitooni. Sellist korterit oleks praegu väga raske müüa. Ilmselt tuleks seinad üle värvida.”

Kui varem nõudsid ostjad individuaallahendusi ehk iga hinna eest taheti oma eelistatud varianti, siis nüüd käib kinnisvaraostjale valmis lahendus küll. “See on totaalne erinevus,” sõnas maakler.

Praegused kinnisvaraostjad teevad Saksingu teatel võrreldes buumiga otsuseid hoopis teistmoodi. “Kinnisvara hinnad on oluliselt madalamad, omafinantseeringud suuremad, laenuvõtmine väga kaalutletud,” loetles ta. “Ostja jälgib väga hoolega kõrvalkulusid, nagu küte ja elekter, eelistades selgelt pinda, mida on odavam pidada.”

Kinnisvaraspetsialisti teatel buumiaegsele ehituskvaliteedile samal ajal midagi suurt ette heita ei ole. “Kortermajadel on rangemad nõuded ja seal jälgiti kvaliteeti hoolega,” kinnitas ta. “Trepikodade varuväljapääsud olid ikka kõik olemas. Korterite puhul oli viimistlusvigu. Mõnes kohas on olnud katuste ja akendega probleeme.”

Saksing tõi esile Papiniidu 58, mille ehitusel ei oldud arvestatud meretuulega.

Nii ei pidanud kaheksakorruselise maja ülemiste korterite plastaknad tormile vastu ja hakkasid läbi laskma.

“Tuule kiirus maapinnal ja 30 meetri kõrgusel on ju erinev ja plastaknad painduvad suure tuulega nagu purjed,” selgitas Saksing. “Seal ei olnud muud lahendust, kui tuli panna ülemistel korrustel rõdudele klaasid ette. Teine variant oleks alumiiniumaknad. Tänapäeval ei ehitagi randa keegi ilma puit- või alumiiniumakendeta.”

Kuigi kinnisvarabuum tõi esile omajagu totrusi, on Saksing veendunud, et selline aeg tuleb kunagi tagasi. “Üks põlvkond mäletab juhtunut ja mõtleb selle üle järele, aga ma kahtlen, kas see teadmine järgmise põlvkonnani jõuab. Kas vanemad suudavad selle teadmise edasi anda? Ajaloost on teada ju nii palju taolisi asju,” avaldas ta kahtlust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles