Tänavune kevad ei ole toiduainetööstuse magnaadile Rein Kilgile olnud just rõõmustav. Õigupoolest pole möödunud nädalatki, mil poleks tulnud mõnd hiiobisõnumit Kilgi impeeriumi halva käekäigu kohta.
Juhtkiri: Impeeriumi hukk
3. mai 2012, 10:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühade eel kirjutas Postimees, et Rein Kilgi Pere AS läheb tõenäoliselt pankrotti. Seda aktsiaseltsi on peetud Kilgi kontserni lipulaevaks. Postimees lisas, et Kilk kasutab tõenäoliselt tuttavat skeemi: annab vara rendile ja laseb firma pankrotti, sama juhtunud Werol Tehaste puhul.
Kilgi ärimaailma allakäigul on kindlasti rida põhjusi. Oma osa on sellelgi, et väga suureks paisunud ettevõttest ei käinud ühe mehe jõud enam üle ja palgalised olid sageli hämmastavalt saamatud. Kilk esindab sama ärimudelit, mida Pärnus viljeles aastaid Elmar Lepp. Kuni pangad võimaldasid, võeti laenu, kehvemini toimivaid ärisid hoiti hinges paremate arvelt, makseid püüti ajatada ja laene refinantseerida. Eks Pere ASi elutegevuski lõppenud pärast seda, kui pank oli lõpetanud laenulepingu, ent omanikud ei suutnud vajalikku rahastamist tagada.
Pärnule on Rein Kilk sellegipoolest märgilise tähendusega mees. Polnuks Kilki ja Hans H. Luike, ei oleks meil praegu Ammende villat oma renoveeritud hiilguses. Juba toona oli selge, et villa ülejäänud kosilased olid jätkusuutmatud tühikargajad.
Kilk pani raha Pärnu sadamasse, kui riiklikult oli see kuulutatud perspektiivituks ja linnal polnud arendustegevuseks ressurssi.
Kilk lõpetas Pärnus leivatootmise ja kuigi kisa-kära tõusis taevani, polnud sellest tolku. Kilgi pakkumist tööstusruumid ja -seadmed rendile võtta ning tootmist jätkata käratsejad vastu ei võtnud.
Nii nagu ärimees Nossov elas edasi Kippelis, ei kao Kilkki kuhugi. Ta pole selline tüüp, kelle taskutesse jääks puhuma ainult tuul.