Norah Jones, “Little Broken Hearts”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Popmuusika “hea tüdruk” Norah Jones tõestab oma uuel albumil “Little Broken Hearts”, et ta pole vaid järjekordne päikesetõusust ja ilusast roosast armastusest kõnelev poplaulja, ja lööb nii mõnegi lauluga jalaga endise armastatu strateegilisse piirkonda.

Kuigi kriitikud on viimasele albumile palju kiitust jaganud ja väitnud, et preili Jones on hea ja viisaka jazz-laulja imago maha jätnud, on plaadi üldmulje siiski veidi igavavõitu.

Jones on küll senist klaverile ja džässilikule instrumentaalile toetuvat stiili muutnud ning madalarütmilise popmuusika elemente sisse toonud, kuid albumitäis lahkuminekut ja armastatu taganutmist muutub mingi aja möödudes lämmatavaks. Kontseptsioon, mis töötas Adele’i puhul, jätab siin plaadil kahjuks soovida.

Samas on Jonesi hääl niisama mõnus ja mahe kui kümme aastat tagasi ilmunud teemantplaadi staatusesse tõstetud albumil “Come Away With Me”. Meelalt sosistades segab lauljatar kokku popmuusika, kantri ja jazz-laulu ning tuleb sellest kõigest märkimisväärselt puhtalt välja.

Kõrvu paitav fusioon tuleb eriti hästi välja loos “Happy Pills”, kus mõrumagus iroonia kohtub Jonesi Texase päritolu välja toova kantrirütmiga. Albumi lõbusaima loona on selle instrumentaaltaust helgelt suhkrune ja annab laulu sisule omapärast vürtsi.

Kahtlemata on Norah Jones suurepärane muusik ja väga hea helilooja, kuid kohati tundub, nagu jääks muusikaliselt korralik sooritus suuresti produtsendi oskamatuse varju.

Naljakal kombel väsitab „Little Broken Hearts“ kuulajat just esimeses pooles. Albumi viimane osa on seevastu oskuslikult arranžeeritud ja kannab kelmikalt ülbet pipralist feminisminooti.

„Miriam“ ja „All a Dream“ toovad muusikamängijasse nancysinatraliku vana Hollywoodi hõngu. „All a Dream“ võlub pehmete jazz-trummidega, mis lauljatari suitsuselt sumedale häälele põhja pakuvad ja selle eripära hästi välja toovad.

„Little Broken Hearts“ ei ole kindlasti midagi uut ja sensatsioonilist. Kuigi varasemat loomingut on selle kontrastina igavalt viisakaks ja „daamilikuks“ nimetatud, sobib tagasihoidlikkus lauljatarile siiski kõige paremini ja paneb lootma, et „Little Broken Hearts“ on kõigest üks faas tema loomingus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles