Eduard Rajari: Veel viimased kevadekuulutajad

, Pärnumaa muinsuskaitse selts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eduard Rajari.
Eduard Rajari. Foto: PP

Praeguseks on enam-vähem kõik kevade märgid käes, viimaste kevadekuulutajate seas on tänavused viimased loengud muinsuskaitsest Pärnus.

Avar teemavalik ja eri lektorid tõid teisipäevastele loengutele hulga rahvast, iga kord umbes 30–50 inimest. Paras hulk, täitmaks ingerisoome seltsi maja sõbralikku saali. Tänu selle eest maja toredale, abivalmile ja asjahuvilisele peremehele Hillar Talvikule!

Kalmistud ja puumajad

Esimestes loengutes andis siinkirjutaja ülevaate Pärnu maakonna kalmistutest, nende kunstilisest ja ajaloolisest väärtusest, samuti sinna maetud tunnustatud isikutest. Kalmistute uurimisele, inventeerimisele ja nende ajaloolise ilme taastamisele pühendunud kõneleja rääkis paljudest probleemidest, millega tuleb kokku puutuda vanade surnuaedade miljöö säilitamisel, raskustest ja rõõmudest läbi aastate.

Üks loenguid oli pühendatud malmile Eesti surnuaedades, juttu tuli selle tööstusliku sulami algusaastatest, saamisest ülipopulaarseks kalmistuinventari materjaliks 100 aasta jooksul ja suhteliselt järsust lõpust 20. sajandi lõpul.

Teine teema, mis samuti läbis mitut loengut, oli Pärnu puumajad: nende iseärasused ja hoidmise vajadus. Inimeste tähelepanu juhiti puithoonete rikkalikele detailidele ja püüti õpetada nägema lagunema kippuvaski ilu. Lihtsustamine ja modernsete materjalide kasutamisega saadav näiline edu majade korrastamisel võib tulemuseks anda sellise linna, mis meile endalegi enam ei meeldi. Muinsuskaitsjate süda on haige nende vanade väärikate puumajade pärast, mis on rikutud sobimatute plastakendega, Pärnule võõraste detailide, vale vooderdise või värviga. Justkui katk oleks üle Pärnu lennanud – plastikatk.

Eriti võikalt mõjuvad alles hiljuti ”korrastatud” majad Tallinna maantee lõpul. Kole on kole. Kahjuks ei adu paljud inimesed seda enne, kui tegu tehtud. Mõni saab siis aru, teine mitte. Vana tagasi saada ei ole võimalik.

Loengutes on selliseid ”korrastamisi” mitmel korral halva eeskujuna välja toodud, on aru saadud, kuid ilmselt ei ole kuulajateks olnud õiged inimesed.

Planeerimine ja vana aeg

Mitte ainult majad, vaid linn tervikuna vajab arukat planeerimist ja hoidmist. Planeerimise kui muinsuskaitse abinõu kohta tegi huvitava ettekande Pärnu linna muinsuskaitse peaspetsialist Liina Hansen.

Kerge on järele anda ärimeeste hetkehuvidest tulenevatele soovidele, kergekäeliselt oma kodulinn ära rikkuda. Raske on ära öelda ärimehele, kes sellises väikeses linnas nagu Pärnu on vana tuttav või sõbergi. Palju ongi eksitud. Ometi peavad linna kui tervikliku keskkonna huvid olema alati esikohal. Vanalinna ei saa kunagi uuesti luua, kui oleme selle hävitanud. Muinsuskaitse seisukoht on hoida väärtuslikke kooslusi, miljööd. Piisab ühe torni ehitamisest valesse kohta ja mulje on kadunud.

Sellest, mis meie jalge alt välja tuleb, kui kraave kaevatakse, mida maapind veel huvitavat sisaldab, rääkis arheoloog Rünno Vissak.

Selgemaks said nähtavale tulnud puurondid ja müürijupid ja see, kuidas neid hinnata linna arenemise seisukohalt. Selgemaks sai, et arheoloogid ei ole torutööde pidurdajad, vaid need “lusikaga kaevajad” selgitavad linna varasemat ajalugu, seda, mille kohta kirjalikud allikad puuduvad ja mille ainus arhiiv on meie jalge all.

Loengutele joon alla

Sõjameeste haudadest, nende tähistamisest, otsimistest ja leidmistest pidas esimese loengu Eesti sõjahaudade hoolde liidu tegevjuht Tiina Tojak.

Kevad on käes, igaühel oma kiired toimetused ees, ootamas ilus suvi. Jäänud on kaks viimast loengut: täna, 8. mail kõneleb Tiina Tojak sõjahaudade teemal teist korda.

22. mail on viimane loeng siinkirjutajalt Pärnu linna kalmistute vaatamis- ja huviväärtuste kohta.

See on eelinformatsioon neile, kes juuni alguses tulevad kalmistule ekskursioonile. Ekskursioonile kutsume teatega meililistis, jälgige ka päevasündmuste eelteateid ajalehes.

Mis saab tuleval aastal? Kas keegi võtab enda peale loengute organiseerimise töö, kas neid sellisel kujul ongi veel vaja? Võib-olla oleks otstarbekas alustada laialdasema muinsuskaitsekoolitusega? Kas leiduks vanade majade restaureerimise ja remondi koolituse huvilisi? Arvamused nendel teemadel on teretulnud.

Senistele lektoritele ja kaashuvilistele ilusat muinsuskaitsesuve!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles