Aida tänava ärataks elule uus sild

Otseteed taamal paistvale Aida tänavale jõudmiseks peaks fotograaf ületama väga liiklustihedad Akadeemia ja Vee tänava, aga see on lausa eluohtlik. Foto: Ants Liigus

Pärnus kolme aasta eest pidulikult avatud Aida tänav hakkab oma funktsiooni täitma alles siis, kui selle äärde jäävatesse hoonetesse tuleb elu ja tänav saab tihedalt seotud ülejäänud linnaruumiga.

Praegu kulgeb tänav Pärnu Keskuse ja tondilossina kõrguva parkimismaja vahel ja sellel pole korralikku algust ega lõppu. Pärnu linnaarhitekti Karri Tiigisooni soov on ühendada Aida tänav jahisadamaga üle Vee ja Akadeemia tänava, kuid nimetatud tänavate liikluskorralduse tõttu on seda keeruline teha.

„Praeguses liiklussituatsioonis mina ei riskiks seda teha, enne tuleks realiseerida kesklinna uus sild, mis on laiemas plaanis keskuse arengu võti, sest praegu on kesklinnas palju mittevajalikku transiitliiklust,“ tõdes Tiigisoon. „Samal ajal on nii sillaehitus kui avaliku ruumi arendamine seotud suurte kuludega.”

Seob linna, jõe ja mere

Linnaarhitekt märkis, et ta on Aida tänava pikenduse Vee ja Akadeemia tänavast üleviimise variante ammu vaaginud, paraku on need kõik sellised uitmõtted, millega avalikkuse ette tulla nagu ei sobigi.

Lennukate ideede näitena tõi Tiigisoon välja plaani juhtida nii sillale suunduv kui sillalt tulev liiklus Keskpargi alla, teatri ette rajada aga näiteks ringristmik.

„Esiteks on sellised mõtted selgelt liiga pompöössed ja teiseks hakkavad nad seda praegust stalinistlikku terviklahendust lõhkuma. Keskväljakut ääristaval kompleksil on oma muinsuskaitseline väärtus,” arvustas rääkija enda mõtteid. „Pigem on seal üldse targem liikluskoormust vähendada.”

Kuid koormuse kahandamiseks on tarvis uut silda. Selle valmimise järel langeb praegust Kesklinna silda ületavate masinate hulk, mis omakorda lubab muuta praegu ainuvõimalikku liiklusskeemi. Kas või sellega, et ehitada enne silda ringristmik, mida on Pärnus mujalgi üpris edukalt praktiseeritud.

„Eks me üldplaneeringu raames neid variante ehk analüüsi, sest idee iseenesest on jumala õige – avada Aida tänava kaudu läbipääs Kalda tänavale, mis tähendab pääsu nii jahtklubi kui bastionide juurde, nii et saaks teha ringi nii ümber vanalinna ehk laiemalt ümber kogu kuurordiala kui liikuda piki jõekallast läbi Rannapargi mudaravilani,” rääkis linnaarhitekt. „Samuti tekib nii jõekallast pidi kulgev ühendus rannaga, mis seob omavahel linna, jõe ja mere – kolm Pärnule nii olulist komponenti.”

Linn peab suunama

Samal ajal nentis Tiigisoon, et uue silla rajamine toob mõne probleemi lahendamise kõrval kaasa uusi. Neid, mis ei too kohe kasu, küll aga nõuavad suuri väljaminekuid, sest lisajuurdepääsutee tekkimine eeldab avaliku ruumi ümberkujundamist.

Kui Aida tänava puhul pole klattimine seotud ületamatute raskustega, siis sama tänava lähiümbruses keerdsõlmi jätkub. Ja nende harutamist ei anna määramatusse kaugusesse lükata.

„Kui Pärnu tahab jätkuvalt ennast kvaliteetse linnaruumiga linnana turustada, siis peab ütlema, et Pika tänava hruštšovkadest alates pole linnaruumi kvaliteediga lood just kõige paremad,” tunnistas linnaarhitekt. „Ühest küljest on Aida tänav ja selle ümbrus hruštšovkade tagahoov, teisalt lisandub sinna piirkonda uusi kaubanduspindu, nii et siia on konflikt lausa sisse programmeeritud, seda päris elimineerida pole võimalik. See eeldab järjekindla suuna hoidmist aastakümnete jooksul: vaid siis saame loota, et meil on terviklik keskus.”

Linnakujundusvõtetega annaks mainitud vastuolu pehmendada, pealegi kõnelevad märgid majandussurutise möödasaamisest. Linn peab piirkonnas ohjad enda kätte haarama ja jõuliselt ütlema, kus ta tahab arengut näha ja kus seda tagasi hoida.

Lõhutu tuleb parandada

Kui linnasüda jääb sinna, kus ta praegu on, selle asemel et kolida Papiniitu, ootab otsustajaid lai tööpõld. Esimene ettevõtmine sellel oleks linnaarhitekti hinnangul linnasüdame muutmine taas paigaks, kuhu inimestel on asja ja kuhu nad tuleksid meelsasti. Samuti tunneksid piirkonna elanikud ennast selles keskkonnas õdusalt.

„Edaspidi tulebki kindlasti tegelda Pika tänavaga, mis lõikab kesklinna selgelt kaheks, ja kujundada 35 meetrit või enamgi lai ruum selliselt ümber, et inimene tahab siia tulla ja tal on siin midagi teha. See ei tähenda tingimata suuri maju,” märkis Tiigisoon.

Rääkija tõdes, et Pika tänavaga seotud ideede realiseerimist on juba üritatud, paraku on plaanitu sumbunud sealsete elanike vastuseisu.

Samal ajal on linnaarhitekt kindlalt seda meelt, et kõnealusel alal on võimalik luua keskkond, kus oleks arvestatud nii püsielanike huvide kui äritegevusega.

„Midagi suurt ja kõrget siia kujundama ei hakkaks, vaid ta olekski selline maastikupark, kus on madalad äripinnad. Selle kaudu ühendaks kunagised tänavad jälle ära ehk see lahtine õmblus tuleks uuesti kinni õmmelda,” tõmbas Tiigisoon Aida tänavast ajendatud jutu otsad kokku.