Ülekaalulisest mehest sai 40aastasena maratoonar

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Jürgenstein läbis tänavuse Mallorca maratoni kolme tunni ja 48 minutiga. Tegu oli tema teise maratoniga, millel mees jooksis tõusvas joones, ehk ta läbis distantsi teise poole esimesest kiiremini.
Indrek Jürgenstein läbis tänavuse Mallorca maratoni kolme tunni ja 48 minutiga. Tegu oli tema teise maratoniga, millel mees jooksis tõusvas joones, ehk ta läbis distantsi teise poole esimesest kiiremini. Foto: Erakogu

Ettevõtluskonsultant Indrek Jürgenstein kaalus umbes 110 kilogrammi, kui ülemus tegi talle 2004. aastal naljatades ettepaneku osaleda Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Mees sai rahvajooksust niipalju innustust, et läbis 2,5 aastat hiljem elu esimese maratoni, mida ta on nüüdseks jooksnud juba 33 korda.

“Minust paar aastat vanem sõudja Jüri Jaanson oli võitnud just olümpialt hõbemedali ja mõtlesin, et kui tema veel sellega hakkama sai, jõuan mina kahe silla jooksu vähemalt läbi joosta,” meenutas Jürgenstein.

Esimene kilomeeter tuli suure vaevaga

Et mitte päris häbisse jääda, otsustas toona 37aastane ja ilmselgelt ülekaaluline Pärnu mees enne suurt rahvajooksu mõne nädala trenni teha. “Kilomeetri jõudsin joosta ja siis puhkasin, venitasin natuke ja teise kilomeetri hädavaevu tagasi,” naeris oma firmas ettevõtluskonsultandi ja kartulikasvatajana töötav Jürgenstein.

Ometi ei andnud ta alla ja läbis 2004. aastal elus esimest korda kahe silla jooksu. Küll jalutas joogipunktides ja jõudis finišisse viimaste seas, aga jõudis.

Mees tunnistas, et kuigi kooliajal oli ta kõva sportlane, tegi kuulitõuget ja kettaheidet, jäi liikumine pärast ülikooli üsna harvaks. Ehk mõne korra talvel Jõulumäel suusatamas käis. Kolm kuni viis kilomeetrit korraga, mis paistis talle toona parajalt tõsine ettevõtmine.

“Spordihuviline olen kogu aeg olnud, ju oli vaja lihtsalt mingit tõuget, et end uuesti liigutama hakata,” tõdes Jürgenstein. “Selle sain ülemuselt.”

Kahe silla jooks esimest korda läbitud, otsustas mees end mõnel rahvajooksul proovile panna, et kuskilt mõni vähe viisakam tulemus kirja saada. Selleks hakkas ta korralikult trenni tegema. Nüüd nägi Jürgensteini Raeküla metsas viiekilomeetrisel ringil vähemalt kolm korda nädalas.

“Asi oli siis juba üsna konkreetne: ei olnud nii, et lähen või ei lähe, hakkasin korralikult jooksmas käima,” meenutas ta. “Viiekilomeetrine ring paistis toona korralik trenn. Kuigi tagantjärele mõeldes oleks võinud hakata varem pikemat maad jooksma, viga oli üritada pidevalt seda ringi üha kiiremini läbi joosta.”

Samal ajal paranes mehe füüsiline vorm mõne kuuga, paranesid tulemused ja pikenes jooksudistants. Nii kasvas süües isu.

“Kui olin poolteist aastat jooksmas käinud, hakkasin esimest korda mõtlema, et võiks millalgi maratoni läbida,” tõdes Jürgenstein. “Arvasin, et selleni läheb veel kolm-neli aastat.”

Tegelikult oli ta juba aasta hiljem, 2007. kevadel, kuu enne oma 40. sünnipäeva esimest korda Läti pealinnas Riias maratoni stardis. Ehk 2,5 aastat pärast seda, kui ta jooksma hakkas.

“Esimene maraton oli päris raske, aeg tuli 4.39,” meenutas Jürgenstein. “See on õige, et esimesel korral ei ole mõtet ajaeesmärki seada. Peaasi on maraton läbida ja et sellest jääks hea tunne. Minul läks üsna raskeks ja distantsil mõtlesin küll, et ega vist rohkem tule, aga see läks päris ruttu mööda ja varsti vaatasin, kus veel võiks proovida.”

Jookseb aasta läbi

Nüüdseks on Jürgenstein läbinud viie aastaga 33 maratoni, mis on igati aukartust äratav number. Oma parima aja, 3.33 jooksis ta 2010. aasta sügisel Tallinna maratonil. Mehe kehakaal on langenud vahepeal 86 kilogrammini ja ta enda sõnade järgi on olemine varasemaga võrreldes märgatavalt kergem.

Praegu üritab Jürgenstein joosta aasta läbi vähemalt viis korda nädalas. Aastas koguneb tal jooksukilomeetreid 2500 kanti.

Reeglina teeb Jürgenstein linnas 11,5-12kilomeetrise ringi, nädalavahetustel linnast väljas pikemaid otsi. Et ta armastab käia külmal ajal võistlemas soojadel maadel, ajab ta end jooksurajale talvelgi ilmale vaatamata, kui just õues üle mõistuse külm ei ole.

“Eks võimalusi Pärnus jooksmiseks ikka on,” kiitis Jürgenstein Pärnu võimalusi. “Jooksen õhtuti Papiniidust üle uue silla, mööda Jaansoni rada, üle Kesklinna silla, sealt randa ja rannas mööda Tammsaare puiesteed Papiniitu tagasi. Seal saab aasta läbi joosta. Raeküla metsas on talvel lund palju ja kevadel võib pikalt märg olla. Pikemate distantside jaoks saab minna Liivi tee kõrvalt Raeküla metsa ja sealt veel edasi Seljametsa suunas. Sindi pool oli kevadel esimene koht, kus sai kergliiklustee puhtaks.”

Jürgensteini kinnitusel on talvel muidugi tingimused jooksmiseks kehvemad, kuid kui tahad käia jaanuaris välismaal maratoni jooksmas, peab end kuidagi vormis hoidma.

“Öeldakse, et kõige raskem on toast välja saada. Kui juba rajalt tagasi tuled, on kõik väga hea,” muigas Jürgenstein.

Nii on mees käinud mitu korda talvise puhkuse ajal jooksmas Hispaania ja Itaalia maratonidel, soojemal ajal ka Rootsis ja Lätis. “Kui jaanuaris saab lühikeses dressis joosta, on päris mõnus,” ütles Jürgenstein.

Maratonid kui elustiil

Viie aasta jooksul on maratonid muutunud Jürgensteinile kohaks, kus ta võistlusmomendi kõrval saab sageli kokku tuttavatega.

“Maratonis käib ennekõike võitlus iseendaga,” selgitas ta. “Maraton on tõsine väljakutse ja juba ainuüksi selle lõpetamine pakub suurt rahuldust. Finišijoont ületada on alati väga hea tunne: kui jooks on kergelt läinud, siis õnnestunud ja mõnusa jooksu tõttu, kui rajal on aga väga raske olnud, siis lihtsalt seetõttu, et selleks korraks saab jooks läbi. Distantsi pikkusest tulenevalt pakub maraton alati põnevust: milline tempo valida, millal raskeks läheb, vahel võib üllatus olla seegi, et ei lähegi väga raskeks.”

Samuti käib põhimõtteline võistlus sõpradega.

“Päris tore on vaadata, kes seekord ette saab,” lisas Jürgenstein. “Maratonis saab alguses tihti pikalt koos joosta nendega, kellega on tase enam-vähem sama, sest alguses mingi varu ikka on ja eks siis on mõnus juttu ajada. Ja muidugi on pärast finišit mõnus pool tundi või tund pikutada ja teistega muljeid vahetada.

Maratonide jooksmine annab Jürgensteini kinnitusel hea põhjuse reisida. Linnaga tutvumise kõrval on hea osaleda kohalikul suurel jooksuüritusel.

“Mõnes mõttes lihtsustab jooksul osalemine puhkuse sihtkohtade valikut,” rääkis Jürgenstein. “Sageli on esimeseks valiku aluseks mingi kindel maraton, kuhu minna tahan, ja seejärel olen uurinud, kas seal muudki huvitavat teha ja vaadata on. Teinekord olen valinud sihtkoha ja siis otsinud, kas seal maratoni joosta saab.”

Jooksupisikuga on nakatunud Jürgensteini lapsedki. Nii osalesid tütar ja poeg koos isaga tänavu Gran Canarial toimunud maratonil. Esimene läbis seal kümnekilomeetrise distantsi ja teine poolmaratoni.

Pärnakaid ootab Jürgenstein endaga konkureerima aga juba 22. juunil, kui toimub esimene võidupüha maraton Torist Pärnusse. Kes seda enda jaoks liialt hullumeelseks ettevõtmiseks peab, võib osaleda poolmaratonil.

Igal juhul on finišisse jõudes hea tunne garanteeritud. “Loodame, et tuleb palju osalejaid, sest rada on väga kihvt ja vaheldusrikas. On nii külavaheteed, metsarada kui Pärnu linnas ilusad kohad,” teadis maratonijooksjaks hakanud ettevõtlusnõustaja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles