Pärnu Endla peagi etendatava suvelavastuse algmaterjal, Andres Ehini kiriromaan “Seljatas sada meest” sattus lavastaja Kaili Viidasele näppu Viljandi kultuuriakadeemias näitlemist tudeerides.
Kahe noore naise peas sündis näitemäng
19. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatut, mille põhitegelased on Anni ja Maria, kaks üle ilma kuulsat naismaadlejat 20. sajandi algusest, tutvustas Viidasele kursusevend Siim Angerpikk, kes tahtis seda tükki ise teha ja Viidase sinna mängima panna. Mõtteks see tookord jäigi, ent lugu ise keris tulevase lavastaja peas kõik need aastad aina edasi.
“Nii kui ma seda materjali lugesin, haaras see kohe oma seikluslikkusega. Need naised (maadlejad Anni ja Maria, toim) kerkisid kujudena silme ette ja pilt hakkas nii toredasti seal taga jooksma,” tunnistas näitlejanna.
Esimest korda rääkis Viidas sellest ideest Endla dramaturgile Triinu Ojalole paar aastat tagasi, mõtlemata, et tema osutub selleks, kes peab seda lugu kunagi lavastama hakkama.
Kui dramaturg läinud aasta lõpul – juhuse tahtel vahetult enne seda, kui Andres Ehin meie hulgast lahkus, – välja käis, et nüüd võiks selle loo suvelavastusena ära teha, vastaski Viidas suure hurraaga: “Jah!” Mõtlemata, mida kõike see talle kaasa toob.
“Sest materjal on väga keeruline. Vorm on selline, mida teatrilavale panna … Ma ei tea, selleks peab ikka geenius olema, kui seda Ehini kujul teha,” mõtiskles ta.
Sündis uus lugu
“Kui ma selle läbi lugesin, mõtlesin, et ohoo, tegelikult on päris raske saada sellest kokku tervikliku struktuuriga narratiiv, mis teatris peaks olema,” tunnistas Ojalogi.
Alustuseks otsis Ojalo internetist materjali tolle ajastu maadlus- ja tsirkusekultuuri ja sellel ajal veel Euroopas tegutsenud kuulsamate naisvägilaste-maadlejate kohta. Ammutas neist inspiratsiooni, pani siis ühel päeval materjalid kõrvale, võttis ette puhta lehe ja asus kirjutama. Et Ehini romaanist teatritükk vormida, tuli mõndagi ümber mõelda ja kombineerida, nõndaviisi sündis peaaegu uus lugu Ehini ainetel.
Mitu sündmust, mida dramaturg on näitemängus kasutanud, on tõsielulised, kuigi mitte nende konkreetsete naiste elust.
Näiteks kui Ehini raamatus on mõlemal naisel oma treener, siis teatris polnud otstarbekas panna kahte samasugust tegelast lavale üksteist dubleerima. Selliseid kohendamisi tuli teha päris palju, mainis dramaturg.
Head mõtted tulevad tavaliselt ju kodus diivanil ja ikka öösel, kui on vaikne, keegi ei sega ja kõik “normaalsed” inimesed magavad.
“No eks see nii olnud, jah,“ muigas Ojalo. Tavaliselt dramaturgi argipäev nii mahukat kirjutamistööd ei tähenda. „Ega ma siin teatris … Ikkagi kui ma olen tööl, siis on see nagu sissesõiduhoov. Käib üks inimene, räägib hoopis muudel teemadel, käib teine. Kõige paremini sain kirjutada ikkagi kodus,” tõdes ta.
Üks kõigi eest
„Ühes proovis, kus mul õnnestus pealtvaatajana olla, pikutasite laval madratsil, pea padjal ja silmad kinni, vahepeal kostsite tatamil rassivaile näitlejaile mõne suunava märkuse ja vajusite siis taas padjale, nagu poleks öid magada saanud. Lavastajatöö on vist päris ränk?“ tunnen huvi.
„Tol päeval ma olin, jah, täiesti “surnud”, mul oli migreenihoog,“ muheles Viidas nüüd juba hoopis reipamalt, silmad peas kavalalt välkumas.
„Oh jah! See (lavastajatöö, toim) on ikka täiesti teistsuguse spetsiifikaga. Näitlejana mõtled sa oma rolli peale niisamuti pärast proovi ka vabal ajal, aga lavastust tehes tuleb mõelda kõikide rollide peale. Mängid keeglit oma mõtetes kogu aeg, kust peaks kedagi tagasi tõmbama, kust rohkem paiskama, kas fookused on õiged ja emotsionaalsed rütmid paigas. See on tunduvalt keerulisem põiming kui näitlejatöö, ei ole kolmeharupats nii-öelda,“ avaldas Viidas.
Selles, et Endla oma näitleja Triin Lepiku kõrvale suvelavastuse teiseks peategelaseks laulja Kaire Vilgats sattus, oli määrav osa tema varasematel rollidel. Näitlejana.
„Mõtlesime igasugu variante, ega selliseid näitlejaid Eestis väga olegi, aga siis tuli mulle meelde Kaire „Romeos ja Julias“ amme rollis nuku- ja noorsooteatris. Ta tegi seda jõuliselt, loomulikult ja hästi just näitlejameisterlikkuse poolest. Kui Kairele helistasin, oli ta kohe käpp: „Muidugi tahan, mina, jaa, tulen!“,“ meenutas Viidas.
Paarikuuse maadlusõppe tagajärjel on kogu trupp lavastaja kinnitusel sellest väärikast, kuid teenimatult unustuse hõlma vajunud spordialast siiras vaimustuses.
„Kusjuures mulle tundub, et naistele meeldib rohkem. Nad on kuidagi eriti paelutud sellest. Kõik on suured lubajad, et käivad trennis edasi. Nad ei teadnud, et maadlus võib olla nii kütkestav,“ märkis Viidas.
Väike „mure“ on lavastajal ka: peaasi, et peategelased Anni ja Maria suure trenniga liiga kiitsakaks ei jääks.
Sellesuvises lavastuses ei ole rakkes ainult näitlejad, vaid päris maadlejadki, kellel seni polnud näitlemiskogemust.
Käiku lähevad hambadki
„See on üks keerulisemaid punkte,“ avaldas Viidas. „Kui käisin võistlustel nende maadlust vaatamas, ütlesin nende klubi Leo tegevjuhile Raiko Hiisile, et tunnen ennast siin nagu tulnukas. Ma ei tea mitte midagi: ei reegleid, ei inimesi, kes klassidesse jaotatakse. Siis ta näitas mulle ära, kes on gurud ja kes juunioride meister, tutvustas väga täpselt mulle seda maailma. Ütlesin talle, et naerge-naerge, varsti olete ise tulnukad minu juures külas.“
„Ja eks nad (maadlejad, toim) vahepeal tunne ennast võõras keskkonnas ebakindlalt. Ei tea, mida täpselt ja kuidas peab tegema. Nii nagu neil oli võib-olla raske naistele mingeid asju selgeks teha, on meil raske omakorda teatri reegleid selgitada. Aga neil on igal juhul lõbus, seda ma võin küll öelda. Nad on väga motiveeritud ja entusiastlikud,“ tunnustas lavastaja.
Maadlejad said palju naerda, kui lavastaja, elukutselt näitleja, jõunumbreid seadma hakkas. „Ütlesin, et no seda võiks äkki olla mingi viis mintsa. Nad vaatasid mulle sellise näoga otsa ja kostsid, et kaks minutit on maksimum, mida nad suudavad mulle siin järjest teha. Nüüd nad siiamaani tögavad mind selle pärast,“ naeris Viidas.
Mõistagi on etendus märksa pikem kui kaks minutit ja selle vältel ainult ei maadelda. Ajastul, millest lavastus räägib, kuulus maadlus pigem tsirkuse etteastete hulka.
„Needsamad inimesed, kes olid maadlejad, olid võimelised raskusi tõstma – kes hammaste, kes käte-jalgadega, kes rebis raudlatte puruks. Nad olid kõik väga mitmekülgsed. Selles lavastuses tuleb neil näidata ka neid teisi asju, mis tol ajal oli jõunaiste-maadlejate elu,“ kirjeldas Ojalo.
„Samal ajal ei ole see lihtsalt mingisugune võimlemine. Siin on ikkagi seiklusrikas ja põnev lugu taga,“ lisas Viidas.
„See on naiste teekond. Igaühel on oma rada, mida käia. Kas ootused vastavad sellele ja kuhu elu viib. Neid tegelasi ühendab väga paljuski selles tükis see, et meil on kõigil oma unistused, oma tõotatud maa, kuhu tahame jõuda,“ rõhutas lavastaja.
Lugu eesti naismaadlejatest
Tõsielulistest tegelastest ja sündmustest ning Andres Ehini samanimelisest kiriromaanist ainest saanud lavastus „Seljatas sada meest“ räägib kahest Eesti naismaadlejast, kes Georg Lurichi kõrval 20. sajandi esimesel poolel mitmel pool maailmas laineid löövad.
Kuhu iganes naisvägilased välja ei jõua, tuleb neil üha tõestada, et seljatada suudetakse kangemadki mehed Siberi atamanist Jaapani sumotorideni.
Ja kuigi Anni ja Maria on teistmoodi naised, kes tahavad ise oma saatust kujundada, unistavad nemadki armastusest ja perest.
Ehini loodud Anni ja Maria tegelaskujude aluseks olid
Anette Busch (1882–1969) – omaaegne kuulus Eesti naismaadleja, kes tõesti maadles läinud sajandi algul edukalt Hiinas ja Jaapanis, abiellus seal ja sai nii Jaapanis kui Hiinas tsirkuse omanikuks. Tõusva päikese maale pääsemiseks puges Busch laevapunkris süte alla.
Maria Loorberg (1881–1922) – teda on peetud Vene keisririigi parimaks naisatleediks, kelle treeneri Adolf Andruschkewitschi käest ei suutnud kuulsad hiiglasliku kehaehitusega atleedid tõepoolest keppi ära kiskuda ega tema sõrme sirgeks tõmmata, kuigi ta oli kleenuke mees.
Andmed: Endla, Andres Ehin ja tema roman