Valgesse Carrara marmorisse vormunud kontskingadega 15tonnine daam hakkab poole aasta pärast kübaraserva varjust jälgima rahvusraamatukogu ees möödujaid, praegu aga vormib kujur Mati Karmin teda alles oma ateljees.
Marie Under naasis kujur Karmini käte vahele
28. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Lõikasin just näo maha!” hüüatab Karmin, seistes kindlalt alusel, millega ta on oma kolme meetri ja 20 sentimeetri kõrgusest kübaraga daamist pool pead pikem.
Hallikast savist ninatul kerges lainelokis naisel pole sellest jõhkrast võttest sooja ega külma. Tema vaid ootab, millal kujur talle ruumiliselt sobiva välimuse annab.
“Vaat see on häda: inimene, kui ta teeb kogu aeg päevi ega käi asjast eemale, siis ta läheb oma mõttesse kinni ja teeb vigu,” ronib kujur oma pjedestaalilt alla.
Pääsküla ateljee avaratest klaasseintest särab sisse tuhkapäeva päike.
Kübaraga valge daam
Eesti tuntuima lüüriku, keerulise saatusega ja paguluses surnud Marie Underi 125. sünniaastapäeval kuulutati kirjanik Maimu Bergi ja kirjanike liidu ettepanekul mullu märtsis välja temale pühendatud mälestusmärgi ideekonkurss. Tähtajaks laekus 19 võistlustööd, þürii südame võitis “Sinine terrass”, selle märgusõna taga olid skulptor professor Mati Karmin ja tema hea koostööpartner arhitekt Tiit Trummal.
Sestpeale tiksub võidutöö autoritele aeg järjest kiiremini, sest Underi kuju avamine on kavandatud 25. septembrile, mil möödub 29 aastat poetessi surmast.
“Valge kaalutu figuur - see oli selle asja mõte,” toetub Karmin heledale kipskujule, mis on mitmekordne vähendus, võrreldes selle tulevase suurusega.
Kujuri ja arhitekti mõttearendus lähtuski teadmisest, et kui öeldakse “Under”, meenubki ta enamasti hoovamatu valge laiguna, nagu näiteks isiklikku tundeluulet viljeleva Siuru rühmituse fotol.
“Ja kübar! See kübaraga pilt on ju teine, mis inimestele silme ette tuleb. Nüüd ma siis püüangi ühendada kübarat ja valget fluidumit,” avab kujur sõnadele toeks Marie Underile pühendatud raamatu kohast, kus on Ants Laikmaa maalitud portree talle lähedaseks saanud noorest naisest.
“Tema näos väljendub siin suletus või mõtisklus ja käed on vaheliti,” viitab Karmin kujunevale savinaisele. “Otsisin käe asendit, et ta ei oleks mitte nüüd “Kaera-Jaani” tantsiv, aga et oleks sees embamise motiiv, mis viitab tema lembeloomusele.”
Üle parema õla visatud, voogavalt seljale langev lai sall on nagu matkapleed, mis viitab Underi pagemisele Rootsi 1944. aasta septembris armastatud kaasast luuletaja Artur Adsoniga.
“Kuna Under suri emigratsioonis, siis minu ja arhitekti mõte viiski minekule üle vee, kuju ette tulevad basseinid, kandilised, geomeetrilised, nii et vaataja saab tema juurde minna nagu üle vee, astudes plaatidele,” näitab kujur arvutigraafikana kujundatud eesti kirjandusele enim mõju avaldanud valget, marmorisse raiutud daami rahvusraamatukogu paekiviseina taustal.
Ringiga tagasi
Üleeile 50 aasta juubelini jõudnud ja Pärnumaa vapimärgiga tunnustatud Mati Karminile ei ole töös olev esimene Under, vaid tulnud tema juurde tagasi 22aastase vahega.
“Tegin ülikooli lõpuaastatel kolm Underi portreed, kaks suuremat peaksid olema Kärdla raamatukogus, üks on mul siin, kodus,” räägib majaperemees ja suundub ateljeest välja teisele korrusele, näitama valgest kipsist vormitud Marie Underi büsti.
Hiiumaa peaarhitektil Arne Maripuul tekkis nõukogude ajal mõte paigutada Kärdlasse keskväljakule hiidlaste peres sündinud luuletaja büst, kuid mõte jäi katki. Miks? Ehk seepärast, et Under ei varjanud oma leina Eesti Vabariigi pärast ega nõukogude korra vastasust.
“See on selline müstiline saatus, mul oli see tegelikult läbi mängitud ajus,” keerutab nüüd ise skulptuuritudengeid koolitav õppejõud käes oma üliõpilaspõlve töö maketti.
Võttis Pätsi ette
Las-noor-poiss-teeb-mõttega algas Karmini tutvus Pärnuga. Nõukogude korra lagunemise piiril, 1989. aastal taastas muinsuskaitse selts Ali-Rza Kulijevi algatusel Tahkurannas president Konstantin Pätsi monumendi.
“Töö tellimus tuli alguses ARSi, seal ei tahtnud keegi seda mingil põhjusel teha, ma ei tea, kas vanemad ei riskinud, aga see töö lükati mulle,” meenutab tollal 30aastane Karmin.
Skulptori panus oli pronksbareljeefide ja -vappide vormimine. Pätsist tollal kuigi palju ei räägitud ja pilte oli raske leida, sünnikodust oli säilinud hägune ülesvõte.
“Mingid tüübid üritasid monumenti magnetmiiniga õhku lasta, rikkusid bareljeefid, aga mul olid õnneks garaaþi all vorm alles ja puhta õnne tõttu sai uue koopia teha,” särab Karmin talle omase siirusega juhtunut meenutades.
Nüüd teeb Pärnus ilma kolme tuntud kujuri looming: Amandus Adamsoni loodud Koidula monument ja Vabadussõja monument, Rait Pärja tehtud Raimond Valgre ning Mati Karmini taiesed alates papa Jannseni kujust, mille juures uudistajad-pildistajad alatihti peatuvad. Mõni on arvanud, et Pärnu Postimehe asutaja näos aimub kujuri näojooni.
“Eks igaüks tee enda nägu,” muheleb Karmin oma kätetööst kõneldes. “Aga eks ta sellist väikest kasvu püknik oli, tema päevikuid ja elulugu lugesin põhjalikult, enne kui töö kallale asusin, ta oli elurõõmus, energiast pulbitsev tüüp.”
Lihtne elurõõm
Rüütli tänaval nagu elusaks muutunud papa Jannseni kuju kallal pole kuigivõrd hambaid teritatud ega teda järjekordseks Karmini “puuslikuks” tituleeritud. Kuid mida tahes mees ette ei võtaks, kära käib ette ja saadab teda tagantjärelegi.
Võib-olla sellepärast, et Karmini kindel veendumus kõlab: moodsa kunsti meedium ei asenda skulptuuri kui kunstiliiki.
“Millegipärast üks seltskond üritas Eestis skulptuuri välja juurida, õnneks ei ole nii juhtunud,” toob kohvipausi teinud majaperemees lauale musta kange vedeliku sisse segamiseks purgi mett. “Paraku on skulptuur jäänud sellisel võitlustandril sageli hammasrataste vahele, sest skulptuur ei saa ju enda eest kisada, keksida, karjuda, ajalehtedes joosta …”
Lusikad loksuvad mitu minutit suurtes Karmini kaasa Lemmi kujundatud sinakates savikruusides. Väidetavalt 99 haiguse vastu aitav mesi lahustub kohvis lõplikult.
“Kui Tartus suudlevate tudengitega purskkaev avati, anti igast väljaandest tuld, mõnitati linnavalitsust, et see tellis nii kalli skulptuuri, aga see maksis 1,4 miljonit ainult, kõik kokku, raekojaesise purskkaevu renoveerimine kaasa arvatud.”
Pisukese hingetõmbepausi järel arvab Karmin, et skulptuur ongi kahjuks tabuteema, mis kõigepealt kiiresti maha tümitatakse. Kuigi rõõmu võiks tunda kordades rohkem ja kõik võidaksid sellest.
“Mul lihtsalt on olnud sea kombel õnne loovida nende kivide vahel ja eks ma olen ise sea aasta inimene, nii et see on minu autoportree seal Tartu turuhoone ees,” pöörab jutt otsejoones eelmisel aastal ülikoolilinnas turuhoone ette pronksist lihatünnile kerkinud pronksist notsule, millest muigamata mööda tõtata ei saa.
“Minu arvates skulptuurilooming peab olema positiivne ja üldjuhul ta ongi, sest nii suurt raha ei ole kunagi mõtet raisata halbade emotsioonide edasiandmiseks, ja seda rõõmu võiks olla palju kordi rohkem kõikides linnades, aga skulptuur alati kuidagi takerdub poliitika taha,” nendib Karmin.
Metseenide tulek
Hiljuti naasis Karmin Itaaliast, käis Carrara marmorikaevanduses, millest 3000 aastat on skulptoridki saanud oma surematuteks taiesteks materjali. Samas käis omal ajal kujur Amandus Adamson.
Kohvirüüpamise lõpetanud jutukaaslane traavib trepist alla ateljeesse ja naaseb marmorinäidisega, mis on valitud Marie Underi kujule lõpliku väljanägemise andmiseks sealsamas Itaalias.
“Marmor on kumjas, sitke, heli on kõrge, aine tugevus on uhkelt kuulda,” koputab Karmin kuningliku materjali raskeid tükke vastamisi. Siis pöörab jutuots Medicite-le, Firenze pankuri- ja valitsejasuguvõsale, kes sajandeid määras sealset kunstielu.
“Kahjuks Eestis ei ole selliseid jõukaid erametseene, nagu olid Medicid Itaalias, aga me oleme alles esimest, teist, kolmandat põlvkonda kultuuri ja täiskõhu ligi pääsenud, meie inimestes ei ole sellist haritust, suurejoonelisust, et näiteks kinkida mõni positiivne rõõmus taies linnale,” möönab Karmin ja peab ehtõppejõuliku lühiloengu Michelangelost, keda kui superkunstnikku Medicid rahastasid ja talle loometingimused tagasid.
“Eestist, Pärnumaalt, Torist võin tuua vaid ühe näite - ettevõtja Vello Saal, kes toetas igati kunsti,” räägib Karmin, kes Saalile kui kunstimetseenile pühendas 2003. aastal hauamonumendi Tori kalmistul.
Graniidist hauatähise on Karmin kujundanud Pärnu Metsakalmistul 1984. aastal perekond Luhtile ja 1991. aastal Peeter Pätsi hauatähise.
Autoportreede jada
Ateljee seina ääres riiulitel vaatavad vastu kipsist näod. Lokkis juustega, bakenbardidega, kiilanenud. Karmin on nagu muu seas ja mängeldes vorminud ennast. Nüüd kaalub ta enda sõnutsi päris täpselt, kuidas enda energiat kulutada.
“Sõbrad lohutavad, et kui sa sinna 50liste klubisse oled astunud, siis pärast pidi kergemaks minema, sest ei ole enam üleliigseid lootusi,” muheleb poolsada selja taha jätnud mees. “Aga ega see ei ole ka hea, kui sa sinna klubisse üldse ei jõua, siis sa järelikult lõped enne ära.”
Mahti saades vormiks ta portree sõbrast ja koostööpartnerist Tiit Trummalist. “Mina julgen küll öelda, et haaran lennult Tiidu mõtteid, tema mõtlemine ja kogu see maailm on äärmiselt uhke ja naudin seda, ta on väga paljusid töid ainult rikastanud ja linnaruumis paremat lahendust nõudvad asjad oleme koos teinud.”
Ja siis kibelevad Karminil käed vormima nii monumentaalse näoga meest, nagu on Pärnumaalt pärit kaitsevägede juhataja kindralleitnant Ants Laaneots.
“Iga portree modelleerimine on nagu võitlus iseendaga, sa kontrollid ennast ja vaidled endaga, muudad ja parandad, nagu ma täna Underi näo ära pühkisin … Alustad võib-olla viis, võib-olla kümme korda uuesti, siis pead ootama, et su mälust mingi nägemus ära kustub, ja alustad uuesti.”
Väledalt nagu orav on Karmin kitsaid astmeid pidi platvormil tumma savist daami kõrval, õngitseb siis pahtlilabidaga midagi kübarast ja laskub alla, labidas ettesirutatud paremas käes.
“Kui ma “Püha Jüri” tegin, põles maja ümbert ära, õnneks ei kukkunud ateljee lagi sisse, mul tulevad praegugi söetükikesed savist välja,” viitab kujur tumedale tükile hallikas, korduvkasutuses massis. Underile kulub seda terve tonn, enne kui monumentaalteos järgmise tööetapina kipsvormi võtmise ja sealt edasi suursuguse marmorini jõuab.