/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
Pärnulanna Mari-Krõõt Fridolin määrati neli aastat tagasi Valgeranna golfiklubi naisliikmete kapteniks. Sellest ajast korraldavad suvepealinna naisgolfarid suviti kord kuus lõbusaid seltskondlikke üritusi, kus sportimise juurde kuuluvad nii väike laud kui ekstravagantsed golfikostüümid.
Koidula gümnaasiumis muusikaõpetajana töötav ja Pärnus koore juhtinud 50aastane Fridolin on tegelnud golfiga umbes kümme aastat. Golfi juurde jõudis ta tänu sõpradele.
Golf kui seltskondlik ettevõtmine
“Tuttavad kutsusid mind ikka Tallinna külje all asuvale Niitväljale mängima, aga olin tollal täiesti kindel, et mina küll golfi mängima ei hakka, sest see võtab palju raha ja Niitväljale sõit ise on juba kulukas,” meenutas Fridolin.
Kui 2002. aastal avati Pärnu külje all Valgerannas golfiklubi, pidi naine end tuttavate surve all ometi lööduks tunnistama.
“Omaaegne Pärnu abilinnapea Vambo Talu ajas toona seda asja ja nii mind sinna meelitatigi,” rääkis Fridolin. “Tegin omale Green Cardi ja hakkasingi koos mõne tuttavaga mängimas käima. Kepid saime kuskilt laenata. Läksime proovisime ja polnudki midagi väga hullu.”
Green Card on tunnistus, mis lubab golfiväljakul mängida. Selle saamiseks tuleb läbida mõnepäevased kursused – see oli naise kinnitusel lihtne.
“Mäng hakkas mulle kiiresti meeldima ja siis läksin ning ostsin omale kohe varustuse,” jätkas Fridolin. “Kui öeldakse, et golf on kallis, siis selle kohta ütleksin küll, et kõik asjad on ju kallid. Golfikomplekt võis maksta tollal nii paar tuhat krooni. Aga eks esimene väljaminek olegi kõige kallim ja alati saab ju osta odavamalt, näiteks kellegi kasutatud kepid. Pärast seda ei ole enam varustusele raha läinud.”
Nüüdseks on Fridolinile golfist saanud elu lahutamatu osa, mis sportliku ajaveetmise kõrval tähendab meeleolukat õhtupoolikut tuttavate keskel.
“Kõige enam meeldib mulle see seltskond ja väljakul liikumine, õhtuga koguneb üle viie kilomeetri kindlasti,” kõneles naine. “Meil on seltskondlikud üritused, millel saame kokku ja ajame juttu – suhtlemist on seal ikka väga palju. Peale selle saab jalutades muidugi füüsilist koormust.”
Samal ajal ei ole mäng Fridolini kinnitusel füüsiliselt üle mõistuse kurnav. Rasket golfikotti veab enamik mängijaist kärul ja nii jääbki vaid maastikul jalutamise rõõm.
Golfis saab ikka nalja ka
Kui telerist paistab golf väga tõsise mänguna, kus löögi ajal ei tohi publik vaat et hingatagi, siis Pärnu naised võtavad mängu lõbuga.
Valgeranna golfiklubis toimub igakolmapäevane sari, kus harrastajad omavahel mõõtu võtavad, peale selle korraldab naisteklubi kord kuus teisipäeviti tavapärasest veidi lõbusama golfiõhtu.
“Eks võistlusmoment ole golfis muidugi olemas, kuid kui sa ikka proff ei ole, käib seal rohkem võistlus iseendaga,” nentis Fridolin. “Tähtis on mängida oma mängu. Kui hakkad jälgima, kuidas kõrval mängib näiteks Eesti üks parimaid Egeti Liiv, läheb sul kõik käest ära, hakkad põdema ja ongi kõik. Kunagi ei tohi vaadata, kuidas kõrval mängitakse. Eks amatööril ole selline tase, et üks päev tuleb väga hea mäng ja järgmisel päeval läheb kõik nii untsu, nagu oleks esimest korda väljakul. Eks see asi ikka mõtlemises kinni ole.”
Golfis kehtib riietuse suhtes üsna range etikett ja nii näiteks ei minda golfiväljakule teksapükstes ega dressides. Soositud on hele rõivas ja golfijalatsid. Viimasena mainitud peamiselt praktilistel põhjustel, sest tava- või spordijalatsiga on golfiväljakul ebamugav või libe käia. Mobiiltelefonid lülitatakse golfirajal välja.
Kuid Valgeranna golfiklubi naised on suutnud oma teisipäevastel stiiliõhtutel selle kõik pea peale pöörata. Nii on Pärnu naised mänginud golfi näiteks rahva- ja kauboirõivastes, meremehevormis, mardipäeva stiilis ja roosaski riietuses. Kord aga kutsuti klubi mehed naistega võistlema ja siis kehtis dresscode: mehed naiste- ja naised meesterõivais. Nalja oli muidugi nabani.
“Mehed olid seal oma seelikute, parukate ja aksessuaaridega ikka püsti hädas,” meenutas Fridolin naerdes.
Veel on aktiivsed golfinaised teinud üritusi Otepää golfiklubi naistega. Samuti käiakse aktiivselt minigolfi mängimas. Talvel omakorda prooviti ära lumegolf.
“Lume- ja minigolf ei ole päris õige golf, see on rohkem selline tore seltskondlik klubiline kooskäimine, kuna golfi saab Eestis mängida ju ainult aprillist oktoobrini,” märkis Pärnu golfinaiste eestvedaja.
Golfaritel järelkasvu vähe
Kuigi golfi harrastab Pärnuski igas vanuses inimesi, on noorte pealekasv Fridolini seletusel viimastel aastatel olnud kesine.
“Kui alustasime 2002. aastal, oli golf Pärnus ikka üsna populaarne ja liikmeid palju, sest tegu oli uue asjaga,” meenutas golfisõber. “Nüüd on tegevliikmeid vähem, arvan, et vahest 50 inimest mängib regulaarselt. Kahjuks on Pärnus golfinoori vähe. Mõni poiss on küll Eesti tipus, aga tüdrukuid pole üldse.”
Fridolini arvates on peapõhjus, miks noored golfi juurde ei satu, väljaku asukoht. “Golfiväljak asub linnast väljas ja kuidas sa oma suure golfikotiga sinna Valgeranda muudmoodi saad, kui vanematel tuleb sinna lapsi ekstra vedada,” rääkis ta. “Oleme juhatuses arutanud, kuidas noori golfi juurde tuua, aga head lahendust ei paistagi.”
Nii antakse vähemasti Pärnus golfipisikut edasi pereti. Kui vanemad on harjunud golfi mängima, tulevad lapsed tasapisi järele. “Praegu mängivatest noortest enamikul vanem mängib,” teadis Fridolin. “Kui ikka ise asjas sees ei ole, ega siis hakka kahjuks golfiväljakul naljalt käima ka.”
Golfipall lendas läbi auto
Mari-Krõõt Fridolini teatel on ohutusel golfis väga suur roll, sest inimese ja golfipalli kokkupõrkes kipub pall peale jääma.
“Midagi hullu ei ole meil õnneks juhtunud,” rääkis Fridolin. “Eks tead juba, kuidas teised mängivad ja kus löögi ajal seista. Peamine on mitte pallile ette jääda.”
Ometi on golfiväljakul juhtunud suisa uskumatuid asju. Kord istusid Fridolini lapsed golfiväljaku kõrval parklas autos, kui äkki lendas golfipall läbi auto: ühest küljeaknast sisse ja teisest välja. Keegi siiski pihta ei saanud. “Ju tal seal siis läks löök valesti,” oli Fridolin rahu ise. “Oli selline õnnelik õnnetus, eks neid ikka vahel juhtu.”