Lauri Saatpalu esineb oma luulekogus “Rekvisiitor” multimeistrina, kes laulab, tantsib, lööb trummi, naerab enda ja teiste üle ja samal ajal kannatab nii enese, kaasinimeste kui kogu maailma pärast.
Rekvisiitor laulab, naerab ja kannatab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mu peas, tundub, on hullumaja, ja kole palju võõraid tüüpe on tulnud siia oma kannatusi kannatama, oma elu elama. /-/ (“Migreen”, lk 14)
Saatpalu raamatu kohta “luulekogu” öelda on vaid pooliti õige: enamiku teoses sisalduvatest tekstidest moodustavad laulusõnad ja nende laiendused. Potentsiaalsed lugejad õnneks ilmselt ei karda sõna „luuletus”, sest tunnevad Saatpalu vaimuka, leidliku ja pisut psühhedeelilise poeedina. Iga tema loodud laulu sõnad on nagu terviklik rännak, etendus.
Samal ajal raamatuga “Rekvisiitor” tuli rahva ette VAT Teatri monolavastus „Rekvisiitori tähetund” (Eberhard Streul, lavastaja Hannes Villemson), kus Lauri Saatpalu mängib. Oma monoetendust andes demonstreerib ta nii sõnas kui teos alistunult mossis musi ja avalikke salaarmastusi.
Nii nagu rekvisiitor monolavastuses on Saatpalu oma töö küljes lühikese keti otsas. Nõus surmani seda rutiini taluma ja oma melanhoolsel moel õnnelik olema. Ja siis lastakse piltlikult öeldes maha. Nagu inglise keeles vallandamise kohta öeldakse: „Fire!” Tuld!
„Professionaalsed” kirjanikud on Saatpalu tekstide pärast ilmselt raevus: kuidas mingi näitleja, muusik, raadiohääl tohib osata sõnadega nii fenomenaalselt maalida? Asi selles ongi, et professionaalne ei saa loovatel aladel üldse ollagi. Sa kas oled looja või ei.
Leiame siit raamatust sõnad lauludele plaadilt „Plaan Delta” ja Pantokraatori taiesed, saame nautida Tormisele ja Kuntule, Viidingule ja Kristiina Ehinile pühendatud sõnapärlikeesid.
Saame teada, kuidas suhtub see mees oma parimasse sõbrasse Peter Murdmaasse:
„Kurat, neid konte on ikka läinud! Murdumistegevuse tulemusena, üsna mitu korda on. Plaat peas, mis ei mängi, diskett vanamoodne, mis arvutiga ei haaku ja kurat temaga! Tänapäeval pole seda tarviski, arvutid ägedad niigi ja inimesed diskettidega, mida tarviski pole. Tarvis inimest ennast, kes vaatamata murdumistele ära ei murdunud. Helistab ja ütleb: „Jou, mees, kuis läheb, mees!? Kas toon ära, kas viin ära?” (“Sõber”, lk 60)
Ehkki Saatpalu looming läheb särava tähena Eesti kultuurilukku, ei tea paljud selle nautijad, kes või mis on ühegi ballaadi taga. Siseringi tuhandekihilised pöördumised äratavad välisringi esteetide alateadvuse ja tekitavad samastumise ka siis, kui tausta ei tea.
Selles hullumeelsevõitu raamatus kätkevad Saatpalu pihtimused muusikalis „Night Rider” peaosa esitamise järel haiglasse sattumise kogemust. Need, kes peavad, saavad sõnumi kätte. Ja suvepealinna rahvale on praegusel ajal, kui Pärnus on alailmatine pidu, samuti sõnum:
„Festivalidel on palju käijaid, käibenaljad ja käibemaks, mis hiljemalt kolmanda päeva hommikul haiget teeb. Festivalil on kohal kõik kümme esikaanemolli ja tagakaanelolli. /-/ (“Festival”, lk 32)
Lugege “Rekvisiitorit” rannaliival, pubis või koduaias. Saate nii naerda kui mõttesse jääda.
Raamat
Lauri Saatpalu luulekogu „Rekvisiitor”
Väljaandja Näo Kirik, kujundaja Asko Künnap, toimetaja Jürgen Rooste.