Kirjutama ajendas Pärnu Postimehes 27. veebruaril ilmunud tsitaat vastselt Reformierakonna sotsiaalministrilt Hanno Pevkurilt: ”Ma mõtlen, et ei oleks seda lihtsama vastupanu teed minekut. Et oh, ma kerjan riigi käest nii palju kui võimalik töötuskindlustushüvitist ja siis vaatan, mis saab.“
Mõeldamatu, et vastutusrikkal töökohal inimene võib üldse sellist möga suust välja ajada! See on ju täiesti eluvõõras inimene!
Mul on mitu sugulast ja sõpra (ei ole joodikud), kes on koondatud. Nad on juba hulk aega meeleheitlikult otsinud tööd, kuid vastatakse, et pakkuda pole midagi, peavad ise koondama. Kui peres on kaks koondatut ja lapsed, kuidas siis ministri arvates peaksid need inimesed toime tulema?
Kas Pevkur tõesti usub, et töötushüvitisest saab meil ära elada? Tulgu Toompealt alla ja vaadaku, kuidas tavaline inimene elab. Kui oled töötanud ja saanud kuus 5000-6000 krooni ja sind äkki koondatakse, on see katastroof. Sellest palgast pole saanud isegi midagi tagavaraks koguda.
Jürgen Ligi jutt riigikogu koridoris, et kui ei suuda perekonda ära toita, tuleb otsida uus töö, on huvitav, aga ehk ta selgitaks, milliste puude otsas suured palgad kasvavad. Praegu hoitakse sellestki tööst, mis on, meeleheitlikult kinni ega tormata siia-sinna. Iga tööandja püüab praegu töötajaid palgata nii odavalt kui võimalik.
Arnold Rüütel ütles mõni aasta tagasi tabavalt: ”Kui ei ole töölisi, pole vaja ka ülemusi.“ On vaja töökohti, mitte ülbitsemist. Jääb selline mulje, et kõik, kes saavad alla 10 000 krooni kuus, pole täisväärtuslikud inimesed.
Sellise arusaamisega, et töölised ja töötud ainult riigilt võimalikult palju raha kerjavad, tahtmata tööd teha, Hanno Pevkur sotsiaalministri toolil kaua ei istu.