Riigi paremuselt teine kuldsuu, Pärnu ühisgümnaasiumis õppiv Andraš Tšitškan on võtnud sihiks aasta-paari jooksul Eesti gümnaasiuminoorte esikõnelejaks tõusta.
Andraš Tšitškan sihib parima kõneleja kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümnenda klassi õpilane Andraš on kõnevõistlustel osalenud neli aastat. Seitsmendas klassis tegi õpetaja talle ettepaneku ülelinnalisest konkursist osa võtta. Noormees mõtles natuke, pidas emaga aru, leidis, et võib ka, ning läkski. Ja võitis. Ta tunnistati põhikooli astmes Pärnu linna esikuldsuuks.
“Aasta hiljem läksin juba kindla plaaniga võita,” tunnistab pehmelt naeratav ja pigem tagasihoidlik noormees, kelle malbuse taha varjuvad kindlad eesmärgid. Oma saavutustest räägib ta kiitlemata, otsekui oleks tegemist kõige loomulikuma asjaga. Ilmselt ongi, sest Andraš võitis teisel osalemisaastalgi. Ning kolmandal.
Vahepeal gümnaasiumiealiseks sirgunud kõneleja pistis tänavu 23. veebruaril Pärnu kuldsuude võistlusel rinda vanema kooliastme parimatega. Teades, et seekord on konkurents tihedam, püstitas ta samasuguse eesmärgi nagu varem, sest vähem kui maksimumi peale ei ole ju mõtet võistlema minna.
Ometi ei muuda nii linna- kui üleriigilistel konkurssidel teiseks jäämine teda kurvaks, sest Andraš on kindel, et varem või hiljem on just tema parim.
“Varem” tähendab järgmisel, “hiljem” ülejärgmisel ehk viimasel gümnaasiumiaastal. “Ma pingutan selle nimel, see on minu unistus, mis annab rahulolu ja uhkustunde,” räägib ta.
Hea kõne loomiseks on noormehel valem olemas: kuulajate hinge puudutab jutt, mis tuleb kõneleja südamest. Sellepärast pole kõne ettevalmistamine talle eriline katsumus: 23. veebruari Pärnu konkursi võistluskõne valmis õhtu varem ning sama teemat käsitles ta möödunud nädalavahetusel Põltsamaal riigi kuldsuu selgitamisel.
“Pidin kõnelema aktuaalsel teemal. Praegu on aktuaalsed probleemid, kuid ehitasin kõne üles asjadele, mis on hästi. Meil on pere, imeilus loodus, oma riik, keel, kultuur. “Kaerajaan” on meil, teistel ei ole,” loetleb Andraš. “Muidugi on erandjuhte, aga paljud inimesed lihtsalt virisevad. Minu meelest on mõttetu sellistele asjadele energiat raisata.”
Andraš osaleb aktiivselt olümpiaadidelgi, nii humanitaar- kui reaalalade omadel. Peale selle on ta Pärnu noortekogu ja kooli õpilasesinduse aktiivne liige. “Poliitika huvitab mind. Minu ambitsioon on kõrgele jõuda,” ütleb kümnenda klassi noormees, kes staadionil jalgpalli tagumisele eelistab mere ääres mõtteid mõlgutada.