Filmid näitavad maailma, mis meie eest varjul

Pärnu filmifestivali programm pakub linateoseid väga erinevale maitsele: saab heita pilgu alateadvuse hämarusse ja idanaabrite kirevasse argiellu, tutvuda eksootiliste riikide ja rituaalidega ning näha uusi kodumaiseid dokumentaalfilme.

Ühe definitsiooni järgi märgib dokumentaalfilm tõsielulist linateost, mille peaülesanne on jäädvustada mingit reaalsuse aspekti eesmärgiga säilitada see järeltulevatele põlvedele.

Teise määratluse põhjal tähendab dokumentaalfilm faktidel baseeruvat linateost, mis on dramaatiline. Sisu pärineb elust enesest, maailmast meie ümber, kuid muu müra hulgast tõstab selle esile autori vaatenurk ja hinnang teemadele, mida ta kajastab.

Kolmanda, võib-olla lihtsaima selgitusena pakutakse välja, et dokumentalistika siht on näidata elu täpselt nii, nagu see on, ilma igasuguste kommentaaride ja selgitusteta.

Milline neist sõnaseletustest nüüd kõige paremini paika peab, on üsna raske kindlaks teha. Omamoodi abikäe ulatab siin Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival, mis toimub juba 26. korda.

Elu Venemaal

Tänavuse festivali põhiteema on elu Venemaal ja suur osa linastuvatest filmidest keskendub meie karuse idanaabri argipäevale, mõningate põigetega minevikku, sest minevikuta me paraku hakkama ei saa.

Keskmes pole Kremli võimuladviku ja Moskva protestimeelsete kestev vastasseis, mida muu meedia vahendusel meile niikuinii pidevalt ette kantakse, vaid tavaline inimene, kelle muidu ahtake maailm muutub nende filmide abiga ootamatult suureks.

Vaatajate ette jõuavad lood armastusest ja selle lõppemisest („Elas kord armastus“), kirest, karjäärist ja nende sidumisest omavahel („Võistlustantsija“), absurdist, mille nimi on Vene sõjavägi („Seal, kus lõpeb Venemaa), pimedast patriotismist ja selle hinnast („900 päeva”), kurbusest ja leinast („Luigelaul“). Mööda ei pääse nõukogude impeeriumi langusest ega segaduste ajastust, mis sellele kohe järgnes („Minu perestroika“).

Suur osa nendest filmidest on välismaalaste tehtud, pidades silmas välismaist publikut. Suur osa sellest, mis lääne inimest Venemaa puhul võib šokeerida või kukalt kratsima panna, ei tule eestlasele enam ammu üllatusena, sest meie kultuuriruum on ajaloo keerdkäikude tõttu üsna tihedalt naaberriigi omaga läbi põimunud.

Üllatusmomendi puudumine ei tee siiski neid filme igavaks, sest välismaiste autorite rakurss on ju hoopis teine.

Alateadvuse hämaruses

Peale elu Venemaal pakuvad skandaalsemat materjali linalood festivali ööseanssidel: „See pole seksiraport“ ja „Null tapetut“.

Esimeses neist heidetakse pilk pornotööstuse telgitagustesse. Tegu on üsna julge katsega, mis avab inimkeha ekspluateerimise julma olemust. Purustatakse müüte ja hävitatakse illusioone, kuid mitte ainult. Filmist jookseb läbi helgemgi noot, mis avaldub kahe pornonäitleja siiras armastuses.

Teises sukeldutakse inimese alateadvuse sügavamatesse soppidesse, kus leidub kõiksugu tumedaid asju. Pole mingi saladus, et paljud meie hulgast on unistanud kellegi tapmisest. Põhjusel, kas seda on soovitud kättemaksuks, armukadedusest või ellujäämise nimel, ei ole tähtsust, sest tulemus on ju sama. Filmi režissöör võttis seda arvesse ja palus oma loo tegelastel jutustada enda mõrvafantaasiatest, pakkudes ühtlasi võimalust need kaamerate ees läbi mängida. Ta jõudis üsna veenvate näidetega tõeni, et igas inimeses on peidus hämar ja ohtlik tsoon.

„Tee või elekter“ räägib elektriliini rajamisest ühte Maroko mägikülla, kuhu ei vii isegi sõidetavat teed. Linateoses joonistub huvitavalt välja elu absurd ja inimese suhe sellesse.

Põhimõtteliselt sama võib öelda Kuubal vändatud „Mis ka ei juhtu, ikka Fideliga“ kohta.

Dokumentaalfilmi žanri on raske defineerida. Üht- või teistmoodi kajastab see ikka elu, mis meid ümbritseb, võimaldades meil ohutust kaugusest piiluda maailma, mis meie eest varjul ja kuhu me ilmselt kunagi ei satu.

Väärt kogemus, vähemalt enamasti, ja tasub kasutada võimalust neid kogemusi saada: Pärnu filmifestival kestab veel paar päeva.