Olin enne osalenud mitmel suusamaratonil ja läbinud poolmaratoni distantse, kuid Pärnumaal toimunud võidupüha maraton oli tõesti kuninglik jooks.
Maraton pani korralikult proovile
/nginx/o/2016/01/20/4890215t1h864d.jpg)
7. juuli 2012, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stardipaika Torisse kohale jõudnud, oli enesetunne suurepärane, kerge adrenaliin verre tungimas. Tore oli näha hulka rahvast, tuttavaid. Nende seas oma kehalise kasvatuse õpetajat Margust Järvakandist. Sitke vana.
Kuulsin, et ta veetis kolm päeva “Raba Rockil”, et saavutada treenituse kõrgeim tase. On, kellelt jätkuvalt õppida.
Asjad pakibussi antud, venitasin ennast pisut teeviida najal ja vestlesin eaka härrasmehega Tori kandist. Sain õpetussõnad ja head soovid kaasa ja suundusin stardikoridori.
Kuid ilm oli suurepärane, tagant puhus kerge tuul, mis mõnusalt jahutas. Teeservas ergutas sõbralik rahvas. Vaim oli virge ja kõige muu kõrvalt märkasin isegi bikiinides naisi tee ääres. Rääkimata kohalikust talunikust Kalevist. Aga see kõik oli alguses.
Maratonirada pani mind siiski proovile nii vaimselt kui füüsiliselt.
Sinti jõudnud, oli tunne jätkuvalt mõnus. Kui joogid joodud ja Sindi linnapeale sõbralik pats antud, lasin omas tempos vabalt minna.
Reiu–Raeküla metsarajal läks raskeks. Leevendust pakkus aga üks kägu, kes mingil ajendil kukkuma hakkas.
Tuju läks kohe palju paremaks ja meenusid laulusõnad “Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, kui nendesse vajutad hõõguva näo. Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb, et õnne vaid kauguses kukuvad käod”.
Sain seda paar korda ümiseda ja siis jooksis koolikaaslane Rait minust mööda. Kergel sammul, sinimustvalge peapael peas.
Metsaraja lõpus toitlustuspunktis oli jätkuvalt raske, kuid Liivi teed pidi joostes hakkas jõuvaru taastuma.
Teist korda läks raskeks Vallikäärus. Proovisin pisut jalutada, kuid nii kummaline, kui see ka ei ole, tundus mulle kergem joosta.
Maratoni lõpp Pärnus Rüütli platsil oli mõnus: kallis kaasa kinkis lilled ja andis musi ning koerad Mi ja La kippusid higist soolaseid jalgu lakkuma.
Kõige enam on mul aga hea meel selle üle, et katkestamise mõtet ei tulnud ja pisut valulik vasak jalg pidas maratonile kenasti vastu.
Jäin endaga väga rahule. Nagu teistelt kuulsin, ei olnud see maraton kergete killast. Endal pole seda veel kahjuks millegagi võrrelda, kuid olen kindel, et see ei jää minu viimaseks jooksukatsumuseks.