Kuigi kuuldu järgi jagati laupäeval paduka saabudes vihmakeepe, ei olnud nii mõnelgi ilmataadi töinamisega õnne.
Lätlased on raha peale vihased?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olles pealaest jalatallani läbi ligunenud, otsisin meeleheitlikult kohta, kus müüdaks vihmakeepe. Jägermeistri telk oli ainus paik, kust vihmakeepe leidsin, aga viie shot’i eest kileürp soetada tundus liiga kulukas. Või pidanuks shot’id enne Ewerti ja draakonite kella kolmveerand kuuest kontserti kiiruga alla kugistama?
Ei suutnud ma leida ka ainsatki õlle- või söögitelki, kus oleks oldud nõus midagi tellides vihma kaitseks kas või prügikotti andma.
Kurioosseima teeninduskiiksu otsa sattusin tunde hiljem pealava kõrval, kui üritasin rummikokteili tellida. Keset õhtust Niki and The Dove’i kontserti, kus inimesi oli isegi joogitelgi ees murdu, otsustati üks kassa sulgeda ja raha lugema hakata. Poolteise meetri kaugusel olevast töötavast kassast oli aga liiga keerukas tellimust läbi lasta. Asi lõppes sellega, et teenindaja taandus telgi tagumisse nurka, klientide hordiga suhtlemisulatusest välja.