Iseõppinud ja tunnustamata, kuid pühendunud

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
De Lange ärikeskuse teisel korrusel on Jaan Männiku galerii, kus näeb augusti lõpuni tema suuremõõtmelisi maale ja tööde kataloogi.
De Lange ärikeskuse teisel korrusel on Jaan Männiku galerii, kus näeb augusti lõpuni tema suuremõõtmelisi maale ja tööde kataloogi. Foto: Ants Liigus

Jaan Männik on Audrus elav iseõppinud kunstnik, keda Eesti ja Pärnu kunstiüldsus eriti ei tunne, sest avalikkus ei lähe mehele korda, ometi on ta maalinud sadu ja sadu pilte, mis leidnud omaniku Eestis ja piiri taga.

Jaan Männik ise ütleb õllepurki avades, et kuigi Audru on tema kodupaik, kus ta aastaid elanud, ei tunne ta seal kedagi peale küla joodikute. Tegelikult see nii muidugi ei ole. Audru rahvas teab küll, kus alevi “hull” kunstnik elab. Jaan lihtsalt on selline, kes elab omas maailmas ja teeb, mida ise tahab.

Jaan on üksik hunt, kelle jaoks pole tähtis, mida temast mõeldakse praegu või 30 aasta pärast. Mees ei luuleta, kui ütleb, et on viimastel päevadel kõvasti joonud ja kolm ööd magamata. Seda võib tema armilisest näostki välja lugeda.

Ajakirjandusega Jaan reeglina suhelda ei soovi, kõige vähem veel võõraid oma ateljeesse lubada. Kui talle siiski peale käia, vilksatab tema silmades kaval tuluke ja ta nõustub endast kõnelema, tehes seda huupi ja katkendlikult, justkui räägiks kellestki teisest.

Vastuoluline ja mõistetamatu

Jaan on küll sündinud Tartus, ent kasvanud vanavanemate käe all ja elanud pea terve oma elu Audrus. Tema koolipäevikus olid märkused ja kõik tema vihikuservad olid täis joonistatud.

Männikule ei meeldi tõesti endast rääkida. Sõnu tuleb temalt lausa tangidega välja kiskuda.

Jaani tädi Marje Linde kinnitab, et Jaani vanaisa Martin joonistas koosolekutel ajaviiteks sageli töökaaslastest andekaid šarže, tema mälupildis istusid vanaisa ja lapselaps üheskoos sageli laua taga ja joonistasid. Linde imetles noore Jaani peeni joonistusi. Enam ta selliseid ei tee. “Olen tema töödega kursis, pean ütlema, et tal on täpne käsi,” rääkis naine.

Jaan on olnud kunstis iseõppija. Kui tal soovitati pärast põhikooli jätkata õpinguid Tartu kunstikoolis, kukkus ta kunstikatsetel läbi. Nii viis ta paberid kutsekooli maalri erialale.

Pärast sõjaväeteenistust pidas ta igasuguseid ameteid, ta on olnud autojuht, kunstnik-dekoraator, ehitaja, õpetanud kunagi koguni neidude tantsurühmale võitluskunsti elemente. Õppinud Villu Tootsi käe all kirjakunsti, aga kui selle kohta tunnistust läks saama, sattus kogemata kombel kaklusesse.

Selliseid lugusid ja veel hullemaidki on täis kogu Jaani elu. Ja juba aastaid on tema ainsaks jumalaks kunst. Maalimine, skulptuur ja joonistamine.

Jaan ütleb, et kui nooruses oleks ta saanud õhtuti vaadata National Geographicu loodusfilmide kanaleid, saanuks temast bioloog, looduseuurija või kvantfüüsik. Neis teemades on peidus kõik see, mida ta uuriks, kui annaks otsast alustada.

Jaan on olnud kolm korda kliinilises surmas ja korra näljasurma äärel, mil kaotas kehakaalust koguni 16 kilo. Ikka on tema päästjateks olnud naised. Jaan lisab, et läheb kõigega oma elus liiale ja pingutab üle. Kui maalib, siis nõrkemiseni, kui joob, siis eneseusutuseni, ja kui maailmas poleks naisi, läheks ta mõtlemata vabasurma.

Ilmselt on Jaanis esindatud kõik inimkonna pahed, kui välja jätta kadedus ja omasooiharus. Ta on raskesti mõistetav ja vastuoluline karakter, keda hoiab elus puhas jonn.

Kõike muud kui igav

Kõige hullem, mis saab Jaani arvates ühes pildis olla, on igavus. Pornoposter on igav, sest seal puudub jõud. Okase maalides on kõik olemas, välja arvatud jõud.

Jaan väljendab oma piltidel eeskätt jõudu ja vitaalsust ning seetõttu mõistab tema loomingut paremini noorem generatsioon. Tema töödes on erootikat, pöörast mõttelendu, ulmet ja müstikat. Aga ka tumedat purustavat alget, verd ja monstrumeid. “Mul on minu huumor, panen selle pildi sisse. Minu jaoks on elu ja maalimine mäng. Nagu Hiina sõjakunstis öeldakse: kui sa ei suuda asju mänguliselt võtta, oled sisemiselt surnud. Mis sest, et võitled elu eest,” lausub ta.

Jaan ütleb, et tema inspiratsioon tuleb kusagilt kõrgemalt, sel pole midagi pistmist päevapoliitika või sotsiaalse valulävega. Tänapäeva inimene ja tsivilisatsioon on määratud hääbuma nagu viirus. Maalima astudes jätab Männik argielu prügimäe kõrvale ja vaatab kõrgemale. Selleks on võimelised vaid kunstnikud, leiutajad ja filosoofid.

Jaan Männiku maailm on täiesti isesugune ja ebatavaline, nii nagu ta ise. Muidugi on olnud aegu, kus Jaanil pole olnud raha osta värve ja lõuendit. Ja töid on tulnud teha nagu piltpostkaarte. Ära anda neid odavalt ja kujutada just seda, mille eest makstakse. Et keegi tema loomingut määratlema võiks asuda, see enam Jaani ei puuduta. “Ma olen liiga kindel endas,” lausub ta tõsiselt.

Jaani loomingus on arvukalt sarju. De Lange ärikeskuses, kus Jaanil isiklik galerii, on augusti lõpuni väljas näited tema sarjadest “Arctic”, “Africa”, “Harbour” ja “Mats”. Tema töödes on esindatud inimesed planeedi eri kultuuridest, nende tööriistad on kõrvuti kõrgtsivilisatsioonide tehnoloogiaga. Küllap on kunstnik omast ajast lihtsalt ette jõudnud.

 Jaan Männik on elanud kaks perioodi oma elust Tais ja seegi on tema loomingusse oma jälje jätnud. Praegu saab ta maalida kõike, mida hing ihkab. “Mul on väga vedanud. Ma ei pea nälgima,” lausub ta lihtsalt. Jaan tunnistab, et tunneb ajuti põlgust inimmassi ja rumaluse vastu, kuid püüab sellest üle olla.

Ammendamatu fantaasiaga

Loomeinimesele tüüpiliselt tahab Jaan päeval magada, ta maalib varahommikul ja hilisõhtul. Tema tööde kataloogi sirvides võib tõdeda, et mehe fantaasia on ammendamatu ja voolab üle äärte, pursates vahel lausa vulkaanina. “Kui ma vahepeal ei jooks, siis vist uputaksin maailma piltidesse,” pakub ta.

Kunstniku metseen Rootsist saatis Jaanile hiljuti sõnumi: aitab monstrumitest. „Mis nüüd saab?“ on Jaan hädas. „Kuidas ma hakkan maalima lilli ja liblikaid?“ Jah, tõepoolest. Kuidas maalida lilli ja liblikaid, kui tahaks maalida “Surmatantsu”? Ükskord lubab ta seda teha ja sugugi mitte Notkele alla jääda. Oli ju Bernt Notke originaal ligemale 30meetrine. Aga see töö sünnib 21. sajandi stiilis, sest surnupealuu ei pane enam kedagi värisema.

Vahel on Jaanile ette heidetud, et tema tööd on sünged. Aga selle kohta on Jaanil üks mõistujutt rääkida. Kui hea ja kuri võitlevad, üritab kuri head hävitada ja võimu saada. Küsimus on, et kui kuri hävitab head ja teised kurjad ka, pole tal enam midagi teha. Siis jääb kuri universumisse üksinda. See ongi põrgu.

Ja lõputu heaolu viib samuti kõigil juhtme kokku. Peab valitsema tasakaal.

 

Eva-Lotta Eisenberg, kunstimüüja:

“Ta on kõrgprofessionaalne kunstnik. Lausa ime, et ta pole mõnele kunstikaupmehele Eestis silma hakanud. Jaan Männikul on rootslasest metseen, kes leidis ta Taist. See mees on endine narkomaan, kes on end üles töötanud ja kel on mitmel pool maailmas oma ärid. Ärimees hoolitseb selle eest, et Jaanil oleks süüa ja töövahendeid, ta tahab remontida Jaani kodumajagi.

Ükski geenius pole kuulus omal maal, nii ka Jaan. Tema loomingut sobivad iseloomustama sellised sõnad nagu kosmiline, idamaine, erootiline, anatoomiline, plakatlik ja groteskne.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles