Neli uppumissurma ühe nädalavahetuse kohta on ehmatav, kuigi varasemate aastate statistikas on veelgi kurvemaid nädalaid olnud.
Silja Joon: Hoolivust õppida pole hilja
31. juuli 2012, 09:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jahedamate suveilmade üheks plussiks on see, et ei kiputa nii palju vette. Kuumalaine viib vee äärde nii vanad kui noored.
Laupäevane Sakala kirjutab juhtumist, kus 60aastane mees takerdus Viljandi järves vette hüpates kättpidi vesikasvudesse. See hüppamise koht ei asunud kusagil suvalises umbses järveosas, vaid järvele ulatuval sillal, kus küll keelumärki pole, ent rannavalve teatel seal ei ujuta. Vesikasve niidetakse ainult poidega märgitud ujumisalal. Mehe elu päästeti. Klooga järvel, Pahkla karjääris, Türi paisjärvel ja Narva Joaoru rannas võttis vesi aga elusid.
Üle-eelmisel aastal registreeriti päästeametis 97 uppumissurma, mullu 55: õnnetuste analüüsimisel jõuti ilmselt järeldusele, et midagi tuleb ette võtta. Teavituskampaania “Ära lase purjus sõpra vette” on loodetavasti säästnud nii mõnegi mehepoja elu. See julgustab ja õigustab sekkuma.
Igaüks meist sooviks, et tal oleks mõni selline sõber, kes ohtu tajub ja hea või halvaga meid sellest hoiab. Olgu siis tegu ujumamineku, autosõidu või mis tahes teise riskantse olukorraga – kui ollakse peomeele–olus, haiglane või lihtsalt unine.
Põhjusi, miks uputakse, on palju: nõrk ujumisoskus, järelevalveta lapsed, tervislik seisund, ujumine selleks mitte ettenähtud kohtades, paadisõidu eeskirja rikkumine jms. Kuid tõsi on, et enamiku veeõnnetuste algpõhjus on tänapäeval ikkagi alkohol.
Kampaania loovlahendused on üles ehitatud sõbralikule soovitusele kerges huumorivõtmes.
Ujumine karjäärides, kanalites, mudase vajuva põhjaga järvedes, kiirevoolulistes jõgedes, tiikides ja teistes vohavate vesikasvudega kohtades on ohtlik.
Hea ujuja suudab peatuseta ujuda umbes kilomeetri ja seda tasuks aeg-ajalt ujulas testimas käia.
Selgub, et tihtipeale satuvad haiglasse julged vettehüppajad. Tumedas vees võivad märkamatuks jääda ka teravad kivid, kännud, augud.
Eriti hoolikalt tuleks valvata lapsi, isegi siis, kui mudilane on vees ujumisrõnga või -madratsiga. Ja esimesel võimalusel, kui laps on kooliealiseks saamas – võtke kätte ja õpetage ta ujuma. Kuigi algklassides on ujumistunnid kohustuslikud, on üheskoos ujulas käimine tore perekondlik ettevõtmine. Siis on ka aega kõikidest ohtudest rääkida ja hoolivust õpetada.