Hobune õpetab lapsele püsivust ja keskendumist

Ere Raudsepa hea abiline teraapiatundides on elukaaslane Taavi Saarnak. Tema juhib hobust, Ere kõnnib looma kõrval, juhendab ja korrigeerib sõitja asendeid. Pildil on tasakaalutreening daamiistakus. Foto: Urmas Luik

Ainsana Pärnumaal hobuteraapiaga tegelev füsioterapeut Ere Raudsepp tunnistab, et on ühendanud oma elus töö ja hobi.

Pärnus sündinud ja kasvanud, hiljem Otepääl suusakoolis õppinud ning professionaalsel tasemel suusaspordiga tegelnud naise ellu tulid esmalt hobused, siis alles hobuteraapia. Ja seda alles kolmekümnendates eluaastates. Kuidas linnatüdrukust maanaine sai, kes jõuab pere kõrval linnas tööl käia ja toreda loomakarja eest hoolt kanda?

Saatuse iroonia

Ere räägib, et elukutset valides otsustas ta Tartusse kehakultuuri teaduskonda füsioteraapiat õppima minna. Kui ükskord õpinguteringilt Pärnusse tagasi jõudis, võttis ta koos täditütrega ette ja läks Nurme ratsabaasi ratsutamistrenni. Sellega viis Ere ellu ühe oma kauase unistuse.

 “Olin siis kõrges vanuses, kolmekümnene, lapsed olid väikesed. Aga hobused on mulle lapsepõlvest saati meeldinud,” meenutab Ere.

Ratsutamas käidi kolm järjestikust aastat, kui selgus, et Tartus avatud ülikooli raames saab õppida ratsutamisteraapiat. Selle eeltingimuseks oli kolmeaastane ratsutamiskogemus. Ere läks üritama, pääses kursustele ja sai mõne aja möödudes ratsutamisterapeudi paberid.

Sel eluperioodil kolis pere maale elama – Jõulumäele Värava tallu. Ere naerab, et siin on mängus väike saatuse iroonia. Noorena Jõulumäel spordilaagris viibides pidi ta koos teiste trennitüdrukutega iga päev mööda kruusateed just sellesama taluni jooksma. “Me alati kirusime, miks see talu peab nii kaugel olema. Nüüd siis elangi otsapidi seal ja juba kaheksa aastat.”

Maale elama asudes ei mõelnud Ere, et temast mingi loomapidaja või põllumees saab. “Ma pole kunagi loomi pidanud, aga ma ka ei karda neid,” ütleb ta.

Aga läks nii, et sõprade pealekäimisel jõudis Ere õuele 2008. aastal väike puhast tõugu Shetlandi poni Nikita. Pisut hiljem saabus ponile seltsiks Eesti tõugu hobune Reps.

Ere kirjutas Eesti ratsutamisteraapia seltsi kaudu hasartmängumaksu nõukogule ratsutamisteraapia alase projekti, sai rahastuse ja võttis vastu esimesed kümme last, kes said kümme teraapiakorda.

Nüüdseks on majapidamises kolm Eesti hobust, ühel neist kolmenädalane täkkvarss, kaks Shetlandi poni, eesel, kits ja jänesed.

Ja projekte teraapiate tegemiseks kirjutab Ere Raudsepp juba ettevõtjana. Ere põhitöökohaks on samal ajal Pärnu haigla taastusravi osakond, kus ta on füsioterapeudina ametis. Amet ja hobi kõlavad kokku ning täiendavad teineteist. On patsiente, keda Ere on aidanud nii tööl kui koduses koplis.

Hobuteraapia on peamiselt mõeldud erivajadustega lastele ja täiskasvanutele, kuid seda kasutatakse hästi palju käitumisprobleemide ja hirmude ning lihasjäikuse või lõtvuse puhulgi. Ratsutamisterapeut peakski olema põhihariduselt füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed või psühholoog.

Hobuteraapiat on uuritud ja põhjendatud teaduslikult. Eestiski on kaitstud ratsutamisteraapia alal magistri- ja bakalaureusetöid. Seda on uuritud palju Soomes, Inglismaal ja Ameerikas.

Hobuse võluvõim

Teraapia algab hobusega tutvumisest, see tähendab, et saadakse hobusega sõbraks, luuakse temaga puhastamise käigus kontakt. Iga laps paneb oma hobuse ise valmis: esmalt paneb hobusele selga sadulateki, selle peale sedelga, millest kinni hoida. Järgneb rihmade kinnipanek. Kogu see tegevus on läbimõeldud harjutuste kompleks.

Teraapia ajal liigub terapeut hobuse kõrval, juhendades last või täiskasvanut tegema trikke ja harjutusi. “See ongi see, mis treenib püsivust, tähelepanu, keskendumist tegevustesse ja toimib suurepäraselt just hobuse seljas,” kirjeldab Ere.

Tuge saavad hobuselt needki, kel on mõni liikumise erivajadus: hobuse liikumine ühtib nimelt inimese kõnnimustriga. Loom aitab uuesti kõndima õppida, sest hobuse seljas saab inimese vaagen impulsi, mismoodi peaks vaagen kõndimisel liikuma. Et hobuse kehatemperatuur on 38 kraadi, paar kraadi inimese omast kõrgem, ai,tab see soojus juba iseenesest spastilist lihaskonda ja selle toonust normaliseerida ning alandada.

Kel on, vastupidi, lõtv lihas, see on sunnitud hobuse seljas lihast pingutama, et mitte maha kukkuda.

Ere teab, et haigla tingimustes on samasugust efekti palju raskem saavutada. Vabas looduses ei saa laps arugi, et tegi tõsist tööd ja palju harjutusi. Peale selle arenevad koordinatsiooni- ja tasakaalureaktsioonid.

Ere lisas, et muidugi ei ole tegu mingi imerohuga. “Aga see on rehabilitatsiooni toetav ravi nendele, kes sünnist saati ja elu lõpuni peavad käima siseruumides teraapias. Ratsutamisteraapia annab hea vahelduse,” teab ta.

Sama on lugu terapeudi endaga, kes tunneb rõõmu lastest, kes on sadulas õnnelikud ja kelle enesekindlus ja eneseusk seeläbi kasvavad.