Linnameeskonna väravat kaitseb maletreener

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruslan Mironov on tänavu esiliigas palliva Pärnu Linnameeskonna varu- ja rannajalgpalli meistriliigas palliva FC ValiceCar põhiväravavaht.
Ruslan Mironov on tänavu esiliigas palliva Pärnu Linnameeskonna varu- ja rannajalgpalli meistriliigas palliva FC ValiceCar põhiväravavaht. Foto: Urmas Taul

Pärnakas Ruslan Mironov on veendunud, et sportlik eluviis kingib inimesele uue elukvaliteedi, samal ajal on tegu mehega, kelle elu planeerib maletajale omane mõtteviis.

Kui Pärnu Linnameeskond alistas tänavu 22. juulil kodus jalgpalli esiliigas FC Puuma meeskonna 2:0, imestas üks Pärnu Postimehe internetikommentaator, kes on küll kohtumise protokolli Linnameeskonna nimekirja kantud Mironov.

Hiljuti 40aastaseks saanud pärnakas Ruslan Mironov on suvepealinna jalgpallis vana kala, kes pallinud isegi ühe hooaja Eesti meistriliigas Pärnu FC Levadia põhiväravavahina.

Maletades läbi elu

Mironovi arvates mängib perekond inimese kujunemisel väga suurt rolli ja täpselt samamoodi sai temagi oma spordipisiku väga aktiivsest suguvõsast.

Mironovi isa Aleksander oli sportvõimleja ja hiljem Pärnus võimlemistreener. Tema onupoeg Sergei Pravon mängis aga jalgpalli omal ajal isegi Eesti meistriks kroonitud Pärnu Kalakombinaadi/MEKi meeskonnas ja tegutses hiljem UEFA rahvusvahelise kategooria jalgpallikohtunikuna.

“Mu elus oli noorena esindatud hästi palju spordialasid, millest igast oli midagi võtta,” meenutas Mironov.

Mehe suurimaks armastuseks kujunes aga male, mida mängima õpetas teda kuueaastasena vanaisa Edgar Pravon. Lapsena läks ta maleringi Pärnu maleklubisse Arne Juurika juurde, kelle juures on omandanud teiste seas teadmisi suurmeister Kaido Külaots.

Mironov jõudis males meistrikandidaadi järguni ja tema suurim saavutus on 1980. aastate lõpus Eesti meistrivõistluste kolmas koht. Pärnu meistriks on tulnud ta aga lugematul arvul kordadel, viimati eelmisel aastal.

Malel oli Mironovi kujunemisel nii suur roll, et ta otsustas minna pärast Pärnu 3. keskkooli lõpetamist 1989. aastal õppima Moskvasse Lenini-nimelisse kehakultuuriinstituuti, mille ta lõpetas 1993 maletreeneri ja kehakultuuripedagoogina.

Moskvas jagas Mironov neli aastat ühiselamus tuba praegu maailma male absoluutsesse tippu tõusnud moldaavlase Victor Bologaniga ja puutus kokku teistegi tuntud suurmeistritega.

“Moskvas pandi mind muidugi kiiresti paika ja sain seal aru, et maletajat minust ei saa,” naeris Mironov. “Meie teooriakäsitlus oli siin nii palju neist maas, et minu Eestis saadud meistrikandidaadi järk võrdus seal heal juhul aste madalama esimese järguga. Küll nägin lähedalt, kuidas töötavad male absoluutsed tipud, ja see andis väärtusliku kogemuse.”

Malel on Mironovi elus tänapäevani suur roll ja ta tegeleb sellega iga päev. “Maleline mõtlemine aitab mind läbi elu,” kinnitas ta. “See aitab keskenduda, lahendada elulisi raskeid ülesandeid ja planeerida. Tänu sellele jõuan palju rohkem ära teha. Loomulikult jälgin internetis palju tipptasemel partiisid suurtel võistlustel. See on seda huvitavam, et tunnen mängijaid isiklikult.”

Eesti valdade talimängudel on Mironov esindanud Külaotsa kõrval mitmel aastal Paikuse valda ja male valdkonnas näeb ta oma tulevikkugi.

“Otsustasin kandideerida sügisel Pärnu maleklubi juhatajaks,” avas Mironov. “Soovin lüüa aktiivselt kaasa male eksmaailmameistri Garri Kasparovi veetavas projektis “Male kooli”. Euroopa Liidu direktiiv näeb ette, et kümnes Eesti koolis peavad käivituma maletunnid. Selle projekti raames loodan saada Paikuse põhikooli maleõpetajaks, kus toimuvad maletunnid tänu Kaido Külaotsa isale Aare Külaotsale ja Kersti Kiviojale juba mitu aastat.”

Mironovi suurim unistus on aga korraldada Pärnus suur rahvusvaheline turniir, kus osaleksid nii tema ühiselamukaaslane Bologan kui teisedki maailmanimed.

Kogemata suurde jalgpalli

Et Mironov teeb jalgpallurina iga päev trenni, selle juuri peab samuti otsima ta noorpõlvest. Olgu tema malearmastus kui suur tahes, sporti on Mironov armastanud alati teha. Hea füüsiline ettevalmistus on male juureski äärmiselt oluline, sest selleta ei ole mängija võimeline tunde laua taga keskenduma.

“Omal ajal ju kasvasid lapsed õues, mitte arvuti taga,” meenutas ta. “Nii olin minagi igal võimalusel sõpradega õues palli taga ajamas või midagi muud tegemas.”

Kord meelitasid sõbrad Ruslani Kalevi staadionile Märt Siiguri juurde jalgpallitrenni.

“Läksin kohale, aga trenn jäi millegipärast ära,” meenutas Mironov.

Mõni kuu hiljem kordus täpselt sama.

“Siis toimus treening kalakombinaadi hallis, mida enam ei ole,” rääkis Mironov. “Mäletan, et trennis olid näiteks Sergei Terehhov, Sergei Hohlov ja mitu teist tuntud jalgpallurit. Aga keda ei olnud, oli treener, ja trenn jäi uuesti ära. See otsustas minu jaoks asja: pühendusin täielikult malele. Aga usun, et oleks emmal-kummal korral olnud treener kohal ja mulle selle väikese tõuke andnud, saanuks minust võib-olla hoopis jalgpallur ja oleksin malega lõpparve teinud.”

Ometi oli jalgpallil määratud Mironovi ellu tulla. See juhtus 1990. aastate keskel, kui pärast ülikoolist naasmist käis sportlik mees taas õhtuti pärast tööd koos sõpradega vutti tagumas.

“Millalgi taasasutati Pärnu jalgpalliklubi Vaprus ja sealt seltskonnast keegi sattus meie treeningule,” teadis Mironov. “Tuli jutuks, et Vaprus hakkab mängima Eesti kolmandas liigas, ja meie pundist kutsuti paar meest, mind teiste seas, sinna mängima.”

Kuigi tegu oli amatöörvõistkonnaga, kogunesid tollal Vapruse rivistusse paljud head kohalikud pallurid ja meeskonda saatis meistrivõistlustel edu. Mõne aastaga võideti nii kolmas kui teine liiga ja jõuti üsna tipu lähedale.

Samal ajal otsustas oma jalgpalliimpeeriumi laiendada Pärnusse metalliärimees ja Tallinna FC Levadia omanik Viktor Levada.

“Pärast teise liiga võitu oli meil väike pidu, kuhu tuli jalgpallitreener Meelis Eelmäe, kes rääkis Levada plaanist luua Pärnusse korralik jalgpallimeeskond,” meenutas Mironov. “Pärnu Levadia koosnes peamiselt noortest ja Vaprusest kutsuti sinna mõni vanem mängija lisaks.”

FC Pärnu Levadia oli Mironovi kinnitusel poolprofessionaalne meeskond, kus tehti iga päev trenni ja maksti väikest palkagi ning meeskond käis Viljandis treeninglaagris.

Liigas Vapruse koha üle võtnud Levadia võitis 2001. aastal esiliiga ja kerkis Eesti eliitseltskonda, tollal kaheksast meeskonnast koosnevasse meistriliigasse.

“Meistriliigas juhtus tavaline asi: kui suvel avanes üleminekute aken, võeti parimad mängijad Tallinna normaalse palga peale ja meil ei olnud meistriliigas siis enam midagi teha,” kirjeldas Mironov. “Kahjuks ongi see Pärnu probleem, et nii kui leidub mõni kõrgemal tasemel mängumees, ostetakse ta Tallinna.”

Pärast seda järgnes Pärnu Levadia kiire allakäik ja Mironovil kadus mingil hetkel jalgpallis motivatsioon. “Ei ole ju mõtet igas mängus puurist 5-6 palli välja korjata,” tõdes väravavahina tegutsenud spordimees.

Pealegi tõusis pärast ülikooli turvafirmas, mis kandnud nimesid ESS, Falck ja G4S, töötanud mehel 2002. aastal oluliselt töökoormus ja ta otsustas karjäärile keskenduda.

Sport annab uue elukvaliteedi

Jalgpallis tegi Mironov comeback’i alles sel aastal, kui esiliigas palliv Pärnu Linnameeskond vajas põhiväravavaht Veiko Põldemaa kõrvale varuväravavahti. Nii tuli asjameestele meelde Mironov, kes on kogu aja elanud sportlikku elu. Peale Linnameeskonna mängib Mironov tänavu ValiceCari rivistuses rannajalgpalli.

“Arvan, et Eesti esiliigas mängimiseks on mul piisavalt kogemusi, aga vorm võiks muidugi parem olla,” naeris mõni päev kolmetunniseid trenne tegev mees.

Olgu kuidas on, trenni teeb Mironov siiski enda, mitte teiste pärast. Ta on harrastanud vormi hoidmiseks võrkpalli ja sulgpalli, mänginud talvel jäähokit.

“Ehk on see vanusest, et tahan oma elukvaliteeti ja elunautimist võimalikult pikendada,” arutles ta. “Saan sportimisest palju positiivseid emotsioone ja arvan, et kõik spordiga tegelevad inimesed on hästi positiivsed. Neil on palju energiat ja nad jõuavad teha rohkem kui keskmine inimene. Sportliku ja positiivse inimesega suhtlemine annab lisamotivatsiooni. See on nagu pisik, millest enam lahti ei saa.”

Mironov on kindel, et sport muudab elu kvaliteetsemaks.

“Kui maandud igal õhtul teleri või arvuti ees, muutud järjest laisemaks ja lõpuks ei viitsigi enam midagi teha,” teadis ta. “Esmalt pead olema ise aktiivne, siis saad veeta kvaliteetaega koos teistega. Muidugi leiab vabandusi. Eks igaüks peabki enda sisse vaatama: kas ta tahab aktiivselt elu nautida või lihtsalt vabandusi otsida, miks ta midagi teha ei saa.”

Mironovi sõnul ei ole tal tänu spordile elus midagi tegemata jäänud: on aega tööl käia, on aega pere jaoks ja kodus toimetamiseks ning trenni jaokski.

Samas vaimus on Mironov kasvatanud oma poega, kes on 17aastane ja väga sportlik. “Minu jaoks on väga oluline, et poeg mängiks malet ja elaks tervislikku elu,” rääkis Mironov. “Ta on proovinud väga erinevaid spordialasid. Male oli minu jaoks loomulikult printsipiaalne, et arendada selle kaudu tema isikuomadusi.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles