Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teatripeol jagati auhinnakirsse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tõnu Õnnepalu võitis peapreemia Eesti teatriagentuuri ja “Monomaffia” festivali mononäidendite võistlusel. | FOTO: Ants Liigus

Laupäeval Pärnus lõppenud “Monomaffia” teatrifestivalil valis žürii parimaks näitlejaks rootslanna Charlotte Engelkesi, publikupreemia pälvis Lauri Saatpalu.

Žürii, kuhu kuulusid Sirkku Peltola (Soome), Janus Johansons (Läti), Boris Tuch, Andres Noormets ja Carmen Mikiver, hindas näitlejaid üksteisest sõltumatult punktide andmise teel ja “Monomaffia” laureaadid selgusid punktide liitmisel.

Festivali preemiad on inspireeritud “Monomaffia” logost – Ervin Õunapuu kujundatud kirsist leival.

Peapreemia ehk suure kirsi koos Kihnu tekiga otsustas žürii tänavu anda rootslanna Charlotte Engelkesile näitlejatöö eest lavastuses “Magus” (“Sweet”). Väikesed kirsid läksid Alexej Borisile Saksamaalt (“Lysistrata”) ja Lauri Saatpalule VAT Teatrist (“Rekvisiitori tähetund”).

Sirkku Peltola rääkis preemiate üleandmisel, et sai festivalil olla tunnistajaks nii tehnilisele virtuoossusele kui pihtimuslikule suhtele publikuga. Peltola tõi välja, et laureaatide puhul langesid need kaks asja kokku. “Kõigi kolme näitleja töös oli olemas näitlejameisterlikkus ja võime jutustada lugu läbi iseenda,” kinnitas ta.

Andres Noormets nimetas festivali peaüllatajaks vaatajaid, kuna kõigil etendustel olid saalid teatrisõpru tulvil, ülerahvastatud sai Pärnu kunagine vanglagi, kus toimus off-programm.

“Publik mängib monolavastuste puhul olulist osa, sest seal on vaatajad kõige otsesemalt näitleja partneriteks,” arvas Noormets. “Veidi puudust tundsin näitleja vabadusest luua laval just siin ja praegu oma teksti.”

Professionaalse žürii kõrval tegutses publikužürii, kuhu kuulus kümme eri vanuse ja taustaga inimest. Vaatajate lemmikuks kujunes Lauri Saatpalu.

Sõjast, suhetest ja armastusest

Festivali lõpuüritusel Endla teatri sammassaalis, mis põnevate lamamislavatsite, patjade ja kardinatega oli muudetud festivaliklubiks, said preemiakirsid kätte Boris ja Saatpalu, Engelkes oli juba ära sõitnud ja saab auhinna hiljem.

Žürii liikme Janus Johansonsi sõnade järgi võlus Engelkes nii huvitava, absurdisugemetega teksti kui kõrge professionaalsusega. Rootslanna põimis oma teksti eestikeelseid killukesi, millele publik elavalt reageeris. “Ta suutis tõesti pakkuda teatrielamust, mis polnud igapäevane, rääkida probleemidest ja inimestest väga üllatavas teatrikeeles,” kommenteeris Johansons, Valmiera teatris töötav eestlane, kes ühtlasi on Läti näitlejate ühingu esimees. “Engelkes on “Sweeti” mänginud juba 12 aastat, see fakt räägib enda eest.”

Väikese kirsi pälvinud Alexej Borisi etendatud “Lysistrata” aga pärineb Aristophanese sulest ja on lausa üle 2000 aasta vana. Lugu jutustab ateenlaste ja spartalaste sõjast ning sellest, kuidas sõdurite naised otsustasid korraldada seksistreigi, et sõda ometi lõpeks.

“Sõda ja armastus on aktuaalsed teemad olnud alati,” kinnitas Boris, väites, et tänapäeval olevat naiste samalaadse kokkuleppe tulemusena lõpetanud vaenutsemise kaks narkoklanni Bogotás.

Boris püüdis “Monomaffial” näha nii palju lavastusi kui vähegi võimalik, sest teda huvitab, millist õhku mujalt riikide näitlejad hingavad, missugust teatrikeelt ja -filosoofiat kasutavad. “Olen festivalidel huvitavate elamuste jahil,” rääkis näitleja oma kogemustest. “Saksamaal tehakse palju sooloteatrit, aga teatrifestivale palju pole. Kohtusin “Monomaffia” korraldajatega Kaunase festivalil, mille juhatus leidis mind Venemaalt festivalilt, mille eestvedajad nägid mind omakorda Saksamaal. Nii et mõnes mõttes tõesti nagu teatrimaffia!”

46 uut teatriteksti

Festivali lõpetamisel kuulutati välja “Monomaffia” ja Eesti teatriagentuuri korraldatud mononäidendivõistluse parimad autoridki. Auhinnatud said Eva Samolberg (“Tangent Universum”), Raivo Kütt (“Kellukavälu”) ja näitlejana tuntud Kristel Leesmend (“Tund aega, et hinge minna”).

Peapreemia anti Tõnu Õnnepalule (“Vennas”), kes seni tuntud peamiselt romaanikirjanikuna.

“Aitäh Jakobile, kes oli mõnes mõttes kaasautoriks!” tänas Õnnepalu auhinda vastu võttes. Nimelt leidis Õnnepalu vanast majast paki kirju, mille aastail 1915–1939 kirjutas Eesti mees Jakob Ameerikast oma vennale. Jakob oli kolinud New Yorki juba esimese maailmasõja ajal, tema vend jäi Hiiumaale.

“Need kirjad olid nii elavad ja mulle tundus, et neid võiks ette lugeda,” rääkis autor näidendi sünnist. “Traagiline see lugu kindlasti pole, tegu on ikkagi Hiiumaa meestega ja juhtub ka naljakaid asju.”

Kirjanik pole draamatekste seni palju loonud, kuid kevadel etendub tema vastne näidend Viljandis ja selle valmimise tuules sündis mononäidend konkursi tarvis.

Žürii liikme Sven Karja sõnade kohaselt tõi mononäidendite võistlus kaasa teatud mõttes kvantitatiivse nihke Eesti dramaturgias. “Mononäidend on seni Eestis olnud üsna haruldane žanr, aga nüüd on meil juures 46 mononäidendit,” rõõmustas ta. “Ilmselt mõjusid võistlus ja žanr inspireerivalt, sest juurde tuli uusi nimesid ja neid, keda küll teame, aga mitte dramaturgina.”

Võistlustööde hulgas oli Karja ütlust mööda tragöödiaid, komöödiaid, satiiri ja kõike, mis mahtus nende vahele. Kui näitekirjandus pakub tihti rohkem tööd meesnäitlejatele, siis mononäidendite saak andis seekord palju just naistele kirjutatud rolle.

Tagasi üles