Toomas Alatalu: Saatkond valvab

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Lugu Tallinna vene kooli õpilasega, kes julges arvustada Venemaa suursaadiku vildakaid märkusi ja sai seepärast oma kaasõpilaste – aga ülekoolilisi üritusi ilma õpetajateta ei korraldata – poliitkambaka ohvriks, rabas. Nagu teleekraanil kõlanud õpetaja juttki suursaadiku märkuste vaimus. Samal ajal paneb mõtlema, et mitte keegi ei meenutanud kahe nädala vanust juhtumit, kui täpselt samasuguse sekkumisega Ukraina siseasjadesse sai hakkama sealne Venemaa suursaadik, mille peale reageeris teravalt Ukraina välisminister. Liiga teravalt, sest lubas Venemaa suursaadiku ja tuntud kuldsuu Viktor Tšernomõrdini persona non grata’ks kuulutada. See ajas Kremlil harja punaseks.

Kuna Ukraina ladvikus käib vihane kolmikvõitlus: venemeelne opositsioon võimukoalitsiooni vastu ja peaminister presidendi vastu, kusjuures välisminister on presidendi leeris, lõppes asi sellega, et opositsioon võttis peaministri toel välisministri kohalt maha. Ehkki tegu oli mitmetasandilise mänguga, on üks moraalidest ikkagi see, et Venemaa saadik võib teha, mida tahab!

Ja teebki, sest pingete ülalhoidmine piiririikides on osa Venemaa välispoliitikast ja seda tuleb arvestada. Nagu sedagi, et pea kõikjal leidub neid, kes kohe on valmis Venemaa (saadiku) häält toetama.

Viimatimainitud suhteliselt soodne seis annab aga Kremli diplomaatiale võimaluse olla sündmuste dikteerija rollis, mille hea näide on praegu Lätis rulluv. Juba on teada, mis Riias leegionäride päevil juhtus, kuid kuna olen Läti sündmusi üles tähendanud 20 aastat, väidan, et sedapuhku oli just Venemaa suursaadik Lätis see, kes esimesena tõstatas küsimuse: kas sel aastal tuleb fašistide marss või mitte? Selle päeva tähistajaid Lätis jagub, aga üldjuhul ei alga propaganda kunagi liiga vara. Kuna 1998. aastast on selle päeva tähistamine olnud komplitseeritud, on vähemalt rahvuslased üritanud alati varajast kära vältida. Olukorras, kus Venemaa suursaadik tegi juba suu lahti, polnud enam kellelgi võimalik vaikida.

See, mis Venemaa suursaadikut Lätis kannustas ja miks suursaadik Uspenski tavatult teravalt sõna võttis, saab mõistetavaks NATO-Venemaa, ELi-Venemaa suhete kontekstis, kus lääne suurriikide ladvik on valmis unustama Venemaa jätkuva agressiooni (sõjabaaside loomine alles käib) Gruusias. Ida-Euroopa pole sellega päri.

Venemaale siit lihtne järeldus: tuleb need kaks omavahel tülli ajada ja hea oleks luua Lääne-Euroopale ettekujutus, et need teised seal Ida-Euroopas ainult hammustaksid Moskvat, kui saaksid. Sellest siis idaeurooplaste teadlik torkimine, millele – huvitav küll – reageeris sedapuhku vene koolipoiss.

Soovitud lisakujutluspildi „Venemaa endaga on kõik korras, Venemaad ei tohi torkida!” loomisega ühenduses tuleks ikkagi teada Gruusia otsuse loobuda “Eurovisioonist” Moskvas tegelikku tagamaad. Teatavasti andsid Euroopa ringhäälingu (EBU) eurohärrad Gruusiale edasi sõnumi, et tuleb loobuda sõnademängust „put in” nende võistluslaulu tekstis, kuna poliitiline vihje olla ilmne. Selle peale tuletas Gruusia meelde Iisraeli kahe aasta tagust võistluslaulu, mille taustaks näidati ekraanil Iraanile sihitud rakette. Ja keegi ei öelnud, et tegemist on poliitilise vihjega.

Paraku nii see poliitika käib: quod licet Iovi, non licet bovi. Kui sellele vaatamata otsustab keegi – kõnealusel juhul Gruusia – ikkagi õiguse ja õigluse eest seista, ei tasu teda hukka mõista. Vähemalt temasugused riigid ja rahvad ei peaks seda tegema, sest kunagi pole teada, kes on suurte poliitika (või koguni mõne mehe tuju) järgmine ohver.