Setumaalt pärit neiu liidab Pärnus tantsu ja teatri

Helen Solovjev õpetab tantsusamme Pärnu Kunstide majas tegutsevas Janne Ristimetsa tantsustuudios. Foto: Urmas Taul

Sellest sügisest asub Pärnu Kunstide majas Janne Ristimetsa tantsustuudios tööle noor pedagoog Helen Solovjev (26), kes tantsuõpetajaks hakkas alles pärast seda, kui tal sai teatrilaval olekust villand.

Venemaa piiri ääres Setumaal Meremäel korralikus talumajapidamises üles kasvanud Solovjevi teatel ei olnud ta kunagi tantsimisega tegelnud, kui ühtäkki otsustas toona 21aastane näitsik viis aastat tagasi, et on paras aeg jätta kõik sinnapaika ja minna Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsukunsti õppima.

“Kogu minu tantsimisalane kokkupuude oli seotud kohustusliku rahvatantsutunniga koolis,” meenutas Solovjev. “Aga tundsin kogu aeg, et tants on minus olemas. Läksingi siis Viljandisse proovima ja mulle oli ikka paras üllatus, et sisse sain.”

Andis sõrme teatrile

Seni kuni tants sees kipitses, leidis Solovjev tee hoopis teatrisse. Nagu maalastel ikka kombeks, viis temagi tee väikesest Setumaa külast parema kooli otsingul suuremasse kohta, kõnealusel juhul Võrru.

“Võrus astusin sealse linnateatri juures tegutsevasse koolinoorte draamastuudiosse,” rääkis noor tantsuõpetaja. “Pärast seda läksin edasi täiskasvanud harrastusnäitlejatele mõeldud teatriateljeesse. Kuidas teatriinimeste keskele üldse sattusin, ei mäletagi enam. Ilmselt juhtusin olema õigel ajal õiges kohas.”

Solovjev lõi Võrus kaasa Tarmo Tagametsa ja Taago Tubina lavastuses “Teemantfrees”, Mart Kampuse “Muutuses” ja Tagametsa improvisatsioonilises tantsulavastuses “Hing?”, samuti Tagametsa lavastatud suvetükis “Volli”.

„Kui rahvatants kõrvale jätta, siis oli „Hing?“ enne Viljandisse tantsu õppima asumist mu ainus lavaline kogemus füüsilise väljenduse ja kontaktimprovisatsiooniga,“ märkis Solovjev. „See jättis minusse aga sügava jälje ja ilmselt mõjutas otsust minna Viljandisse katsetele.“

Üsna loogilise jätkuna suundus neiu pärast teatrikogemust Tartu ülikooli õppima sotsiaaltööd ja teatriteadust. Samal ajal jätkas ta näitlemist üliõpilasteatris, osaledes seal lavastustes „Ewiges Wiederschnitzel“, „Tudengivaim Emajõel“, „Sortsid“ – Marja Lebjadkina ja „Huck Finni lugu. Seiklused võlujõel“.

“Ühelt maalt sai mul aga laval olemisest villand,” tunnistas Solovjev ausalt. “Sain aru, et see ikkagi ei ole minule. Mulle meeldib olla pigem rollis, kus ma ei pea ise esinema, vaid aitan seda teistel teha. Loomulikult tantsin praegu ka ise, kuid harva ja valitud projektides.“

Nii jättis Solovjev ülikooli pooleli ja läks Viljandi kultuuriakadeemiasse sisseastumiskatsetele. Viis aastat õpinguid päädis tänavu suvel kahe diplomitööga (nelja-aastase nominaalaja kõrval õppis Solovjev aasta välismaal, A. T.). Tantsuõpetaja lõputöö oli tal liikumise seadmine Tartu üliõpilasteatri draamalavastuses “Kevade ärkamine” ja koreograafi lõputööks kunstiprojekt “Reality Art Show”. Tegu oli interdistsiplinaarse lavastusega, mis oli paigutatud tõsielusarja raamidesse ja veebikeskkonda.

“Teatriga tegelemine oli minu puhul ilmselt pluss, tänu millele mind vastu võetigi,” mõtiskles Solovjev. “Meie kursusel selle külje pealt rohkem kedagi ei olnud, ju nad siis vaatasid, et oleks erinevaid inimesi. Koolis ju ei tehta sinust tantsijat, pigem vaadatakse, kas sul on loovust olla tantsupedagoog. Ju siis minul oli.”

Kultuuriakadeemias sai Solovjev tuttavaks Pärnus juba mõnda aega tuntud tantsuõpetajate Kardo Ojassalu ja Annika Viibusega, kellega koos osales eri projektides. Viimati oli ta suvel Pärnus Viibuse nüüdistantsu linnalaagris.

Tulekul on teatraalne tants

Solovjev jäi silma Janne Ristimetsale, kes otsustas noore hakkaja pedagoogi meelitada tööle oma tantsustuudiosse.

“Mulle meeldis, kuidas Helen suvel töötas ja lavastas,” põhjendas Ristimets. “Ta on loov, asjalik ja positiivne ning pani õpilased hästi tööle. Mõni võib olla väga loov, aga ta ei oska seda lasteni viia. Helenis omakorda paistab see kõik olemas olevat.”

Solovjev õpetab Ristimetsa tantsustuudios modern- ja nüüdistantsu, akrobaatikat ja kontakt-improvisatsiooni. Tema kätt saavad tunda tantsuhuvilised alates nelja-aastastest lastest kuni gümnaasiumiealisteni.

Aga et teatrile on juba sõrm antud, kavatseb noor koreograaf eri valdkondi omavahel ühendada.

“Mulle meeldib olla võimalikult mitmekülgne, usun, et lastelgi on nii huvitavam,” seletas Solovjev. “Ma küll ei ole teatripedagoog, ent kasutan harjutusi, mis on teatrikunsti õppes ja treenivad näitlejameisterlikkust. Need harjutused ja teater täiendavad tantsu ning lisavad oma nüansi, mis mind paelub.“

Solovjevi kinnitusel on tantsuteater Eestis väga levinud, üha enam hoogu saav ja noorte seas populaarsust koguv. “Samamoodi toovad lavastajad teatrietendustesse sisse järjest rohkem tantsu,” lisas ta.

Kui kauaks tantsupedagoog Pärnusse paigale jääb, ta veel ei tea. “Võtan siiatulekut samm-sammult,” ütles ta. “Üritan avastada Pärnut esmalt elanikuna. Üks asi on käia siin korra nädalas, kuid linn jätab teise mulje, kui elad siin.”

Küll usub Solovjev, et tema koostöö samuti Ristimetsa tantsustuudios töötava ülikoolikaaslase Ojassaluga tuleb igati produktiivne. “Täiendame ju teineteist,” tähendas ta.

Sama arvas Ristimetski. “Helen annab tantsustuudiole kindlasti juurde mitmekesisust,” selgitas tantsustuudio omanik. “Laste silmaring ju laieneb. Mida rohkem stiile nad näevad, seda rohkem saavad aimu, mis neile rohkem meeldib. Ehk jääb mõni neist nii tulevikuski tantsu juurde.”