Mündi talu mustikaid korjatakse öökülmadeni

Juta Aasa katsetab, kuidas õnnestuvad kuivatatud mustikad ja mahlalaastud. Foto: Ants Liigus

Häädemeeste kandis Rannametsas Mündi talu põllul ootab enne sügiskülmi korjamist 600–700 kilo mustikaid.

Aivar Aasa kasvatab esivanemate talu maadel mustikaid üheksandat aastat ja praeguseks on sellest kujunenud tema põhitegevus. Oma tarbeks aiavilju kasvatanud mees on taimede alal täielik iseõppija.

Hapud ja magusad

“Maad oli, aga kartuli ja vilja jaoks vähe. Ühekorra kuulsin raadiost intervjuud Tartu ülikooli teadlastega, kes rääkisid kultuurmustikatest. Siis hakkaski mul midagi peas susisema. Tõin esimesed kaks vagu taimi ära ja sealt see algaski,” meenutab mees. Oli aasta 2003.

Aivar Aasa alustas istandust omal ajal Eestisse toodud Kanada taimedega. Tema põllul kasvavad sordid läbisegi. Eri sordid on ise maitsega. Kes väidab, et kultuurmustikad on klaari või hapuka või hoopis magusa maitsega, see teadku, et nii see ongi. Inimene on proovinud iseloomuliku maitsega sorti. Aga sorte on palju. Seda näeb Aasade mustikapõllul, kus läbisegi vagudes kaheksat–üheksat sorti marju: on kõrgekasvulisi ja madalaid, mitmesuguse lehevärvi ja lopsakusega põõsaid. On piklikke ja lapikuid marju, selliseid, mis meenutavad oma suuruselt pirakaid musti sõstraid või hoopis astelpaju kobaraid.

Oma kogemustele tugindes soovitab Aivar osta koduaeda mitut sorti mustikaid, kuna ühe sordi omad ei taha omavahel tolmelda ja siis marju ei saa. Piisas ühest madalast sordist kõrgete kõrvale ja kohe olid kõigil põõsastel marjad küljes. Selgub, et mustikas on pikaealine taim: see kasvab ja annab saaki aastakümneid.

“Mustikad on minu pensionifond. See jääb peale mind veel siia,” lausub nii autojuhi, mehaaniku, klienditeenindaja kui logistiku ametit pidanud mees.

Pakatab päikesest

Kuidas väiketootja marju turustab? Mustikate kokkuostjaid on vähe, usutavasti tuuakse Poolast odavamalt.

Aivari mustikapõllult käiakse marju põhiliselt ise korjamas või palutakse Aasa perel vajalik kogus valmis korjata. Poolteise tunniga saab kolm kilo. Aivar ja Juta korjavadki, kuivatavad ning jahutavad. Marjade jahutamine on vajalik: soe mari läheb ruttu käärima. Mustikatalus on jahutuskapid, kus marju paar tundi kolme-neljakraadises jaheduses hoitakse. Kui jahutamata mari panna sügavkülma, läheb ta lõhki.

Mustikakilo hind alaneb, kui tahetakse osta üle kümne kilo. Ja muidugi sööb korjaja oma kõhugi marju täis. “Ma inimesi värava peal ei kaalu,” muigab marjakasvataja.

On palju neid, kes käivad Mündi talus mustikaid korjamas igal aastal. Aivar on uhke, et tema marju on viidud kaasa Islandile, Šotimaale, Inglismaale, Rootsi, Soome, Norrasse ja Moskvasse.

Mees nendib, et väiketootjal on ketikauplustes oma marju raske turustada, sest korraga pole 300–400kilost kogust anda. Ent väiketellimused sobivad Mündi talule hästi. Koolidki, kes saavad sihtotstarbelist toetust, pöörduvad Mündi talu poole.

Muidugi on taimekasvatus aastatega laienenud ja vanad jahutuskapid kitsaks jäänud. Sügise poole tahab peremees uurida, kas saaks ehk mõnd projektitaotlust teha, et suuremat jahutuskappi osta.

Aivar müüb oma toodangut Pärnu turul ja kuuleb ikka kommentaare, et kultuurmustikas on kunstlik mari. “Mis mõttes?” ei saa ta aru. “Kultuurmustikas ei erine põhimõttelt maasikast, mis samuti on inimese poolt põllule istutatud. See pole kunstlik.”

Puhas käsitöö

Tööd on mustikatega üksjagu. Vaod vajavad rohimist, puitunud osad lõikamist, et taimed uueneks. Mustikas tahab happelist mulda, seepärast ta rannaaladel hästi kasvabki. Muidu taim kängub. Tarvis läheb veel turvast, just naturaalset, milles pole väetist. Kultuurmustikatele on spetsiaalne väetis, mida Aivar Aasa hangib Soomest.

Mustikapõldu tehakse nii, et esmalt aetakse sisse laiad kartulivaod, siis pannakse turvas, tilkkastmisvoolik ja kõige peale kile. Taim tahab vett, muidu jäävad marjad väikseks. Aivaril jookseb aia tagant mööda Rannametsa jõgi, sealt pumpab ta kastmisvett.

Taimekasvataja proovikiviks kujunes 2005. aasta torm, kui tuli vesi ja põllu mustikatest ja mustikamullast puhtaks pesi. Siis tuli alustada otsast. Kui 2003. aastal maksid mustikataimed kolm kuni seitse krooni tükk, siis nüüd kuus–seitse eurot. Aivar räägib, et kõik taimed on istutanud perenaine Juta. Tal on hea käsi, usub mees.

Aivar paljundab mustikaid pistoksa-meetodil, samuti ostab juurde sorte: kui praegu võtavad põõsad enda alla 0,7 hektarit, siis peremehe eesmärk on hektari jagu taimi.

Teadmiseks, et mustikate kasvatamine on puhas käsitöö: suve jooksul tuleb põõsaid mitu korda rohida, sest mürki kasutada ei saa. Rohimise ja tagasilõikamisega alustatakse juba mai alguses ja tööd jätkub novembrini. Masinaid väiketootja eriti ei vaja, põhilised on töökad näpud, kuivatuskamber, kaal ja auto.

Mis puutub taimekahjuritesse, siis mustikal neid eriti ei ole.

Kuivatavad ja pressivad

Pärnumaal tegutseb Aivar Aasa andmeil peale tema neli mustikakasvatajat. Kõige rohkem on neid Tartu- ja Valgamaal, mõni Võrtsjärve ümbruses. “Võiks rohkemgi kasvatada, aga siis tekiks ilmselt realiseerimisega raskusi. Ja ega see töö kerge ole,” märgib ta.

Korjata saab mustikaid juuli keskpaigast öökülmadeni. Tavaliselt tuleb põõsast kolm-neli korjet. Keskmine saagikus on Mündi talus poolteist kilo marju põõsalt, kõige rohkem on korjatud põõsalt neli kilo.

Tänavu valmisid marjad hiljem, tehtud on kaks korjet ja praegugi on põllul 600–700 kilo mustikaid ootel. Tänu soojale suvele oli näiteks mullu 20. augustiks põld saagist täiesti puhas.

Perefirma katsetab mustikate kuivatamist, samuti mustikamahla tegemist. Seda pressitakse Karukäpa talus. Mustika-mustasõstrajook tuli eelmisel aastal väga hästi välja. Aivar Aasa teab, et kui panna aurutisse viis kilo kultuurmustikaid, saab sellest 4,5 kilo puhast mahla. Kuivatades muutub mari 15 korda väiksemaks.

Mustikas

Eestis kasvatatakse põhiliselt kultuurmustika madala- ja poolkõrgekasvulisi sorte, mis on külmakindlamad. Erinevalt metsmustikast ei ole nende sortide mustika viljades peaaegu värvipigmenti, see tähendab, et nad ei määri korjaja käsi ega suud.

Kultuurmustika vilju iseloomustab väike kalorsus ja suur väärtuslike mikroelementide kogus. Kultuurmustikad sisaldavad kiudaineid, vitamiine (C, PP, B1), karotiini ja selliseid mikroelemente, nagu kaltsium, fosfor, raud. Tänu oma keemilisele koostisele sobivad kultuurmustikad diabeeti põdevatele inimestelegi.

Teadlased on uurimistöös välja selgitanud kultuurmustika viljades sisalduva märgatava koguse antioksüdante. Külmutatud marjades antioksüdantide kogus ei vähene. On teada, et antioksüdandid alandavad ateroskleroosi ja südamehaiguste tekke riski, tõstavad immuunsust ja vähendavad vere kolesteroolitaset.

Juba aastaid teatakse kultuurmustikate regeneratiivsest toimest nägemisele. Värskeid kultuurmustikamarju või -mahla soovitatakse tarbida autojuhtidel, kes pikka aega peavad roolis olema, samuti inimestel, kes palju arvutiga töötavad.

Andmed: internet