Martin ja Natalia Auner tagasi Abhaasiasse ei kipu

Enn Hallik
, sporditoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õmblusmasinal, mille Martin ostis 16-astaselt ja võttis ainsa tähtsa asjana kaasa Abhaasiast sõja jalust Eestisse põgenedes, ta praegu väga ei vurista, sest tööd kodumajas ja aias on palju ning rätsepatöö tellimusi napilt.
Õmblusmasinal, mille Martin ostis 16-astaselt ja võttis ainsa tähtsa asjana kaasa Abhaasiast sõja jalust Eestisse põgenedes, ta praegu väga ei vurista, sest tööd kodumajas ja aias on palju ning rätsepatöö tellimusi napilt. Foto: Urmas Luik

Audru valla Soomra küla prillikivina korras majapidamise peenral kasvavad kõrvuti mais, kabatšokk ja Türgi uba, sest peremees Martin Auneri hingele on maisivarte hõljumise häält vaja.

Tuletab meelde sooja Abhaasiat, kus kaks esimest kolmandikku nüüd peagi 60seks saava mehe elust möödus.

Kindlasti mäletavad paljud pärnakad Martinit, nooruses õnnetult jala kaotanud rätsepat, kes veel mõni aasta tagasi Pärnu turul ilusaid mütse müüs. Tasub aga teada sedagi, et tema Suhhumi lähedal Estonka külas elanud pere oli esimeses lennukis, mis 1992. aastal Abhaasia eestlased Gruusia-Abhaasia sõja jalust ajaloolisele kodumaale tõi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles