Läinud aasta mais lõppes Tootsi briketivabrikus 72 aastat väldanud töö ja ühe pika ajalooga Pärnumaa tööstuse eluiga sai sellega otsa. Üsna selge oli see toona ja on seda praegugi, et briketitootmist seal jätkata pole võimalik. Investeeringuteks ei ole raha kuskilt võtta ja kui juba AS Tootsi Turba omanik, Soome kontsern Vapo ei pidanud tootmist rentaabliks, olnuks igal teiselgi keeruline, kui mitte võimatu briketitootmisega kasumisse jõuda.
Juba vabriku sulgemise aegu käis korra läbi mõte rajada rakenduseta jäänud tootmishoonesse turbamuuseum ja nüüd hakkab kava järjest selgemaid piirjooni omandama.
Tõepoolest, turbabrikett on kümnete aastate jooksul tööd, leiba ja sooja andnud tuhandetele inimestele ja nii mõnelegi praegu keskküttega harjunud inimesele meenutab briketilõhn osakest lapsepõlvest.
Siiski ei saa muuseumi üles ehitada vaid nostalgiale. Mida aeg edasi, seda tähtsusetumaks see muutub. Tänapäevane muuseum on eelkõige elamuskeskus, mille juurde kuuluvad lahutamatult kõikvõimalikud põnevad atraktsioonid. Osalt on see muidugi turumajanduse tagajärg, sest muuseumidki peavad mõtlema rahale ja ellujäämisele, teisalt peabki ajalugu olema atraktiivne ja sõna otseses mõttes käega katsutav.
Kindlasti tasub tootsilastel eeskuju võtta Põlvamaal paiknevast maanteemuuseumist.
Nagu maanteemuuseumi puhul, nii ei maksa Tootsi puhulgi hakata halama, et see paikneb “eikuskil”. Hea ja tore paik leitakse alati üles ja korralikult läbi mõeldud laiemat huvi pakkuvale muuseumile jätkub Eestis kindlasti ruumi.
Pärnu Postimees hoiab Tootsile pöialt, et see tõesti, nagu näeb vallavanem Kalev Kaljuste, muutuks ligitõmbavaks asulaks turbamuuseumi ja loodusradadega.