Kolm Paksu hakkas maratone jooksma

Kolme Paksu klubisse kuulub praegu viis meest, neli naist ja auliikmena suusataja Kein Einaste. Pildil poseerivad Kalev Suik, Imre Viin, Ahti Vuks, Aadi Remmik ja Ain Järvesaar, kes käivad koos võistlustel jooksmas. Foto: Erakogu

Kolm parajalt ülekaalulist kontorirottidest eesti meest võtsid ükspäev heast peast kätte ja läksid jooksma. Nüüdseks on sõpruskond Kolme Paksu klubi nime all osalenud mitmel jooksu- ja suusataja Kein Einaste abiga ka suusamaratonil.

Hiiumaalt pärit, kuid praegu Pärnus elav Imre Viin (35) ei olnud kooli ajal eriline spordimees. Vastupidi: vahepeal oma kehakaalu rohkem kui saja kiloni kasvatanud laenuhaldurina töötav mees oli elanud ebasportlikku elu.

Asi muutus tänu teenistusele Eesti kaitseväes ja hiljem enda kättevõtmisele.

Nakatas eeskujuga tuttavad

“Jooksmine hakkas mulle sõjaväes meeldima,” meenutas Viin. “Sõjaväest naastes olin täis entusiasmi ja enesekindlust ning tahtes oma võimete piire kombata, kuulutasin kõigile sõpradele, et kavatsen minna Tartu maratonile. Erinevate asjaolude tõttu, nagu varustuse ja lume puudumine, jäi see siiski tegemata, mõne aja pärast entusiasm rauges, liikumisvajadus kadus ja taastus mu 100+ kehakaal.”

2003. aastal otsustas ta end vana eesmärgi nimel ikkagi uuesti kätte võtta ja alustuseks jooksma minna.

Viin astus oma Ülejõel asuvast kodust välja ja jooksis, palju jaksas: 3-4 kilomeetrit korraga. “Sundima end ei pidanud, aga tempo oli umbes selline nagu praegu maratone joostes,” meenutas ta.

Nii hakkas Viin paar korda nädalas regulaarselt jooksmas käima. Üle viie kilomeetri tema distantsid reeglina ei ulatunud. Kuid märkimisväärne on ta visadus. Viin sörkis niimoodi kaks aastat, kuni otsustas 2005. aastal, et on paras aeg end proovile panna Jüri Jaansoni kahe silla jooksu peaaegu üheksakilomeetrisel distantsil.

“See oli mu enda jaoks tol hetkel ikka ülikõva sõna, aga selle läbijooksmisel vaid viiekilomeetrise treeningu pealt midagi hullu ei olnudki,” nentis siis aja 49.53 saanud ja aasta hiljem juba 42.38ga jooksnud Viin. “Kui olin selle ära teinud, hakkasid sõbrad ja lähisugulased vaatama, et ei olegi selles hullu midagi, ja otsustasid ka hakata vaikselt treenima.”

Viin märkis, et kuigi kehakaalu langetamine ei ole olnud talle kunagi otseselt eesmärgiks, on ta kehakaal tänu jooksmisele langenud kümmekond kilo. Kui jooksmisega alustades tegid põlved häda, kadus seegi probleem koos kehakaalu alanemisega.

Kolm paksu tegid klubi

Et end üha rohkem proovile panna, meelitas Viin kampa Tallinnas ja Tartus elavad samuti parajalt paksud sõbrad Ahti Vuksi ja Aadi Remmiku, kellega koos osaleti mitu aastat järvejooksude sarjas, mille moodustavad jooksud ümber Viljandi, Harku ja Ülemiste ning Pühajärve.

2008. aastal pani seltskond end proovile poolmaratonidel ja 2009. aasta novembris tekkis meestel saunalaval esimest korda mõte, et prooviks õige maratoni ükskord ära.

Et samal ajal reklaamiti esimest, 2010. aastal Tallinnas toimunud SEBi maratoni, otsustasidki mehed end sinna kirja panna. “Olime siis esimese 50 registreeruja seas,” kinnitas Viin.

Internetis jooksudele registreerudes on vormil väli, kuhu võib soovi korral kirjutada klubi, mida esindad. Üks kolmest otsustas nalja teha ja kirjutas oma nime taha lahtrisse klubiks Kolm Paksu. Et mõte meeldis teistelegi, tegid ülejäänud kaks sama. Nii oligi Kolme Paksu klubi sündinud.

Kuigi klubi kui sellist ei ole ametlikult registreeritud, võistleb ja organiseerib üritusi sõpruskond Kolme Paksu klubi nime all tänapäevani. Selleks aastaks disainisid mehed endale isegi klubisärgid, millega käivad võistlemas.

Takkaotsa on klubi kasvanud nüüdseks kümneliikmeliseks. Lisandunud on Ain Järvesaar ja Kalev Suik, klubi liikmete neli õrnemast soost kaasat, kellest Viini kinnitusel ei ole paks küll mitte ükski, ja klubi auliikmena murdmaasuusataja Kein Einaste.

Klubi liikmed on osalenud rahvajooksude kõrval viiel jooksumaratonil Tallinnas ja Hiiumaal ning korra Tartu suusamaratonil. Paar korda aastas saavad sõbrad kokku Häädemeeste staadionil, kus teevad kümnevõistlust.

Tänavusel Hiiumaa maratonil oli Kolme Paksu klubi kõige esindatum klubi üldse, kui kohal oli kolm maratoni- ja kolm poolmaratoni jooksjat ning kaks kepikõndijat. Korraldajatele ei jäänud see märkamata ja paksud said väikese eriauhinna.

2005. aastast sõpruskonnaga harrastatav kümnevõistlus on Viini ütlust mööda aga vägagi tõsine ja omapärane ettevõtmine, mille jooksul mehed teevad ühe päeva jooksul läbi kõik kümme ala.

“Eks oleme seda teinud üsna arhailistes oludes, näiteks hüpanud mattide puudusel kõrgust ja teivast liivakasti,” muigas Viin. “Tegu on sellise tõsise spordipäevaga, millel lööb kaasa kogu pere. Ka lastel leidub staadionil askeldamist. Kümnevõistluses oleme kõik tugevad 2000-2500 punkti mehed.”

Kolme Paksu klubi valis ajakirjast Jooksja oma slogan’iks “Valu kaob, aga uhkus jääb”. “Kes on maratoni ära jooksnud, teab, mis see tähendab,” tõdes Viin.

Maraton annab võimsa enesetunde

Mehe arvates on jooksumaraton natuke üle müstifitseeritud, piisava ettevalmistusega ja tahtmise korral saab sellega igaüks hakkama. Pealegi olevat lõpetades tunne võimas.

“Enne esimest maratoni oli ikka väike hirm sees,” meenutas Viin. “Mütsiga lööma ei tahtnud minna ja eesmärk oli lõpetada. Sellepärast üritasin hoida maratonieelsel suvel mingit rütmi. Valdavalt jooksin Raeküla metsas. Minu kõige pikem ring tuli 25 kilomeetrit, aga paarikümnekilomeetrisi maid sai küll joostud. Enne esimest maratoni kogunes mul jooksukilomeetreid umbes 450. Mingi trennihull ma ei ole, pigem üritasin hoida regulaarsust, et paar korda nädalas välja saaks ja korra nädalas mõne pikema otsa teeks.”

Niisama tähtis kui füüsiline ettevalmistus on Viini arvates vaimne valmisolek, sest maratonil läheb raskeks igaühel.

“Poleks ma seda asja eelnevalt enda jaoks selgeks mõelnud, oleksin ilmselt katkestanud, sest lõpus oli tõesti üsna raske,” kirjeldas ta. “Kuskil 33.-34. kilomeetril hakkasid jalad valutama. Otseselt krampe ei tulnud, aga liigesed valutasid.”

Kõigele vaatamata läbis Viin elu esimese maratoni ajaga 4.54.31 ja oli väga rahul. Tema rekord on 4.36.14. Kolme Paksu klubi esimaratoonar on aga Vuks, kes on kuningliku jooksudistantsi läbinud ajaga 4.21.44.

Kein Einaste pani paksud suusatama

Ajapikku tuli Viinile meelde omaaegne lubadus Tartu maraton läbi sõita ja nii otsustas Kolme Paksu klubi võistluse päevakorda võtta.

Klubi tuumikseltskond oli käinud peredega aastaid talvel Otepää maailmakarika etapil murdmaasuusatamist fännamas ja ühel hetkel avastas seltskond, et nende eriline sümpaatia kuulub Kein Einastele. Ajapikku kasvas nii välja organiseeritud Einaste fänniklubi, keda tänavu nägi raja ääres vastava fänniatribuutikaga.

“Eelmisel kevadel kontakteerusime Keiniga ja saime suvel Jõulumäel temalt natukene rullsuusatreeningut, et laduda vundamenti talviseks suusahooajaks,” rääkis Viin. “Esimene rullsuusatreening oli päris naljakas. Kein teadis, et oleme kõvad spordimehed. Ta siis tahtis lihvida meie tehnikat paremaks ja ratsionaalsemaks, aga kui ta sai aimu, et me tegelikult eriti ei oskagi klassikalises stiilis suusatada, veel vähem rullidel, lõppes asi sootuks tasakaaluharjutuste tegemisega. Kuid suuresti tänu Keini motiveerimisele jõudsime tänavu Tartu maratonile. Peaaegu kõigil oli klassikasuusaga all ehk vaid 25 kilomeetrit, aga sõitsime maratoni läbi ja omast arust täiesti normaalse ajaga ehk umbes kuue ja poole tunniga. Tõdesin, et suusamaraton on poole lihtsam kui jooksumaraton. See on rohkem fun.”

Erandiks oli seltskonnas Remmik, kes valmistus suusamaratoniks tõsisemalt ja läbis enne seda suuskadel umbes 300 kilomeetrit.

Paksudele võiks olla oma võistlusklass

Viini sõnade kohaselt ei maksa kellelgi jooksma minekut karta.

“Arvan, et iga paks võiks seada oma eesmärgiks näiteks Jaansoni jooksu läbimise ja kahe aastaga end sellisesse konditsiooni viia, et see lõpuni joosta,” julgustas ta. “See maa ei tohiks küll probleem olla. Alustuseks võib isegi kõndida, kui rohkem pealehakkamist, võib kolme-nelja kilomeetri kaupa rahulikus tempos joosta. Öeldakse ju, et tempo tapab, mitte distants. Tuleb valida lihtsalt endale sobiv tempo. Vanasõna “julge pealehakkamine on pool võitu“ peab väga hästi paika.”

Alustada soovitab ta pehmel pinnasel metsa all, see säästab keha. Kasuks tuleb korralik jooksujalats.

“Häbenemiseks on põhjust järjest vähem,” kinnitas paksude klubi liige. “Jooksuvõistlustel olen näinud igasuguseid selle, ei naera nende üle keegi. Tervisesport on saanud tänapäeval nii popiks, et ei ole mingit põhjust kellelgi midagi häbeneda. Oleme siin hoopis isekeskis arutanud, et võistlustel võiks olla eraldi paksude võistlusklass. Oleksime seal oma klubiga tegijad.”

Kolme Paksu klubi slogan ’id

“Kes usin sööma, see usin jooksma!”

“Häbi on joosta, aga kerele kasulik!”

“Kuniks paks köhnäks lähteb, on juba köhn vetru väljä viskand!”

“Parem ette kaeda kui ruttu joosta!”

“Kes sööb, see jõuab!”

“Parem peenike kotti pista kui jämeda järele joosta.”