Tohera memm pakkus 100. sünnipäeva torti

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõkke talus istus eile aukohal Amilde Jürimäe, kes oma eluteel jõudis 100. verstapostini. Tema poeg Matti Jürimäe on samas talus sündinud ja emale toeks.
Tõkke talus istus eile aukohal Amilde Jürimäe, kes oma eluteel jõudis 100. verstapostini. Tema poeg Matti Jürimäe on samas talus sündinud ja emale toeks. Foto: Ants Liigus

Tõkke talus kaeti eile pidulaud 100. sünnipäeva tähistanud Amilde Jürimäe auks, haruldasse ikka jõudnule käis õnnitlussõnu ütlemas koduvalla esinduski.

“Sellises eas inimeste ajaloonägemine on hästi pikk ja kirju olnud,” nentis Tori vallavanem Mart Vaiksaar, kes sotsiaalnõunik Silvi Pooli saatel väärikale juubilarile lillekimbu ja Selja kondiitrite valmistatud uhke tordi üle andis.

Amildel on neli põlve järeltulijaid, neist noorim viieaastane Mia-Simona. Temast veidi vanemad lapselapselapsed olid maalinud köögiseinale suurte tähtedega tervituse “Mamma 100 – õnne juubilarile!”.

Hõbedapäine mamma istus aukohal ja jälgis toimuvat oma heatahtlike silmadega.

“Ta täis veel 92aastasena Jõesuus folklooriansamblis Navesti tantsimas-laulmas ja nüüdki laulame siin mõnikord koos vanu laule: “Sauna taga tiigi ääres” ja “Kungla rahvast”,” rääkis memme abiline Helme, tõtates näitama Amilde rahvarõivaid.

Sama talumaja katuse all Tori arsti abiga ilmale aidatud ja üles kasvanud poeg Matti Jürimäe pajatas kohaletulnuile ema lugu.

Omaaegses Taali vallas 8. oktoobril 1912 lihtsasse maaperre sündinud tütarlaps sai ristinimeks Amilde. Neiu lõpetas Tori külje all Randiväljal kodumajanduskooli ja kohalik rätsepmeister Martin kosis ta. Kaasa oli töökas mees, jõudis taluhooned üles ehitada, kuni riigikord muutus ja sõda lahti pääses. Saksa mobilisatsioon viis Tõkke talu peremehe endaga, kuid tema ametit oli vaja rindest kaugemal. Martin läks siitilmast ära 1969. aastal.

“Kolhoosiajal tegi ema põllutööd, käis veel Säreveres õppimas, töötas kanalas, pidas kodus loomi. Isa oli põllutööline, brigadir, metsavaht ja jäi sellest ametist pensionile,” seletas poeg, mainides, et ema on vähese jutuga, aga näinud elu ajalooraamatu jagu.

“Tervis on tal hea, kuuleb hästi, näeb hästi, vaatab pilte prillita,” kostis Pärnust tähtsaks päevaks külla sõitnud sugulane Vilja Jõgis.

Amilde ainsa poja jutu järgi on tema ema põhimõtted, mida tallegi kodus sisendati, ausus, korraarmastus, töökus. “Ja huumorimeelt on tal väga palju ja ta ei ole kunagi riiakas olnud,” lisas ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles