Pole halba ilma heata, pole head ilma ...

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Pole halba heata, pole head halvata, nii tihtipeale, et mitte öelda enamasti on. Olin tõsiselt kahevahel, kas jääda viisakaks või kirjutada Teet Roosaare kompleksidest ja tegelikest põhjustest, miks ta on kaugenenud väärikast ajakirjandusest, muutunud äärmiselt isiklikuks, inetuks.

Ent kuivõrd need vastused tähendanuks samasugust (taunitavat) käitumist minugi suhtes, tahaksin siinkohal tänada Monika Luike, kes oma kommentaariga “Vastasseisu puhul pole vaja asuda silte kleepima” aitas selle dilemma lahendada lugejaist enamikule sobivama (s.o viisakama) vormi kasuks.

Palgast

Armastades konkreetsust, olin üks väheseid, kes söandas öelda välja, millist palka linnapeana soovin, mõni nädal enne valimisi Sütevaka humanitaargümnaasiumis toimunud linnapeakandidaatide debatil 2009. aasta sügisel.

Valijad teadsid minu hinda ja andsid selle peale 5336 häält ehk ma olen saanud valijalt mandaadi muu hulgas palgagi kohta. Ja see palk on just selline, mida küsisin (olles täpne, siis 49 eurot väiksem). Kusjuures minu ametipalk langeb kokku minu keskmise palgaga. Ei mingit “keemiat“ ega lisatasusid.

Niisugust läbipaistvust pole Pärnu linnapea palgaga viimase kümne aasta jooksul olnud. Roosaar järjekindlalt valetab linnarahvale, väites, et minu kui linnapea palka pole kärbitud. Olen tüdinud seda kirjutamast ja lugeja tüdinud lugemast, ent ma ei saa sellise valega leheveergudel leppida.

Minu palk on 2876 eurot, millele lisandub esindustasu 575 eurot kuus. Kokku 3451 eurot. Eelmine linnapea sai 2009. aastal linnakassast kümne kuu keskmisena 4222 eurot. Minu palk on 17 protsenti väiksem. Etteheited lähevad veel arusaamatumaks, kui lisame eelmise linnapea “filoloogilise nõustamise lepingu” 3706 eurot kuus.

Seega on minu kui linnapea kulu, võrreldes oma eelkäijaga, igas kuus 4477 eurot väiksem. Aastas teeb see 53 724 eurot ja see on 840 000 krooni igal aastal. Kas selline kokkuhoid ei ole eeskujuks ega küllaldane? Minu arvates on.

Autost

Minu kasutada on linna renditud auto. Tõsiseim etteheide on: liiga odavalt saime!? Linnapeal on kvartali kütuselimiit, mis teeb kuu kuluks 192 eurot. Limiiti pole kunagi suurendatud. Mida rohkem kütuse hind tõuseb, seda vähem kilomeetreid sõita saan. Limiidiga välja ei tule, see, mis läheb üle, kas peetakse kinni minu palgast, tangin või valan enda raha eest ostetud bensiini juurde. Olen kõike korduvalt teinud.

Kus hoian autot? Tööl või kodus, vahel lennujaamas, harva mujal Eestis. Kui linnasekretär on unustanud mingi dokumendi kodus hoidmise kohta vormistamata, on see tema probleem, sisu see ei muuda. Nädalavahetustel samuti kodus.

Toon näite oma käimistest eelmisest nädalalõpust. Reedel kella 18ni ettevõtjate austamine, kell 19 linna õpetajate päeva tähistamine kontserdimajas. Laupäeval kell 12 raekojas mulkide kokkutulekut tervitamas, õhtul kohtumine kultuuriministriga Endla teatris. Pühapäeval kell 13 Endlas eakate päeva raames Pärnu linna pensionäre tervitamas, kell 14 linnameeskonnale kaasa elamas. (See viimasena mainitu oli mõistagi fakultatiivne, aga omadele kaasaelamine on oluline osa ühtsus- ja kogukonnatundest.) Vaat selline tore nädalavahetus linnapeal.

Kõikjal käisin autoga. Puhkuse ajal, mis üldjuhul on juulis, hoian autot samuti kodus. Linnapea jääb – kellele õnneks, kellele paraku – linnapeaks puhkuse ajalgi. Juulisse jäävad nii USA kui Prantsuse rahvuspüha ja suursaadikute vastuvõtud ja on austusavaldus nende riikide rolli ja tuge Eestile silmas pidades seal osaleda. Need on parimaid kohti saada kätte keda iganes. Olen neil sündmustel alati osalenud, ka puhkuse ajast, kuigi rangelt võttes peaks puhkuse katkestama ja selle päeva eest palka võtma … Tobe.

Mis puudutab võimalikke erasõite, siis juba kehtestatud limiit ei jäta neile eriti ruumi. Teiseks on see nii-öelda kutsehaigus või loomulik, aga sõites Pärnu linnas, jälgin alati linnas toimuvat, heakorda, teede olukorda.

Olen teinud kümneid märkusi oma kolleegidele autoaknast nähtu põhjal. Ehk rääkida siinkohal üldse erasõitudest on kohatu. Aga kui kellelegi siiski tundub, et leidub erahuvi, siis minu isikliku raha eest juurde ostetud bensiin ületab olulisel määral erasõiduna tunduvaid sõite. Kuivõrd tegemist on renditud autoga, ei kanna Pärnu linn selliselgi juhul ühegi sendi eest kulusid, sest rendi hind on muutumatu, sõltumata läbisõidust.

Lähetused

Kui 2009. aasta eelarves oli lähetusteks ligi 32 000 eurot, siis selle aasta tegelik kulu on vahest 22 000 – 23 000. See on ligi 30 protsenti vähem. 2009. aastal see ei olnud probleem, nüüd on. Kas topeltstandardid?

Mis puudutab linnapead, siis tema roll ongi muu hulgas Pärnut Eestist väljaspool tutvustada, ennast harida, saada kogemusi, osaleda linnaga seotud rahvusvaheliste organisatsioonide töös, sõpruslinnade ja hansaliikumises.

Jah, olen altim valima sõite, kus osa kulusid kaetakse võõrustaja, mitte oma linna rahakotist. Viimasel sõidul Sloveeniasse jäi minu lähetuse kuluks linnakassast päevaraha ja 14 latti auto parkimise kulu Riia lennujaamas. Ei tohiks ju palju olla. Et lähetuste teemal on Maria Murakas põhjaliku loo kirjutanud, siis sellega siinkohal piirdun.

Puhkus

Toomas Kivimägil linnapeana ei ole mingit eristaatust puhkuse suhtes. Seda reguleerib avaliku teenistuse seadus, ühtselt ja kõigile. Neile, kellele tundub, et seadusandja on liialt leebe puhkuse pikkuse suhtes, saan lohutuseks öelda, et alates järgmisest aastast on puhkused avalikus sektoris kümne päeva võrra lühemad.

Kus ja kellega ma puhkan, võiks olla siiski minu eraasi. Erandina lisan, et Teet Roosaare põhimurel, et sel aastal on kahel korral minu lähetusele järgnenud puhkus, ja kartusel, et ma olen lähetuse sihtkohast otse suundunud oma puhkuse sihtkohta, pole vähimatki alust. Viimane kord jõudsin Sloveeniast koju kell 23, et sõita järgmise päeva varahommikul puhkusele.

Roosaare teine suur mure on, mis lennuklassis ma lendan. No tule, taevas, appi! Loomulikult kõige odavamas klassis ja olen seda kogu aeg teinud. Ma ei näe mingit põhjust maksta kõrgemat pileti hinda niru lennukisöögi või selle eest, et kardin jääks minu selja taha, mitte mu ette. Kohale jõuavad kõik ühel ajal.

Lõppsõna

Pärnu linnapea ei ole pops, tal on õigused, mida kellelgi teisel ei ole, aga tal on samal ajal vastutus ja kohustused, mida kellelgi teisel ei ole. Annan endast rohkem, kui ma materiaalses mõttes vastu saan. Sel kohal nii peabki.

Näha vaid üht poolt, vaatamata linna lähiajaloos tagasi ja mõistmata, et tegemist on viimase paarikümne aasta raskeima ajaga Pärnu linnapea ametis, pole õiglane. Mina jään iseendaks, meeldigu see või mitte. Kõigile meeldida ei saa kunagi.

Samal teemal: Teet Roosaar, “Toomas Kivimägi magus elu linnapeana”, PP 3.10; Ranno Künnap, “Pärnu Postimehe šokinumber ehk kuidas edasi?”, PP 5.10; Maria Murakas, “Miks käivad ametnikud välislähetusel?”, PP 9.10; Monika Luik, “Vastasseisu puhul pole vaja asuda silte kleepima,” PP 10.10.