Aastakümnete kaupa unustuse hõlmas ajalugu

Marmorskulptuur “Ingel maakeral” Pärnu raehärra ja linnasekretäri, kaupmees Jacob Diedrich Ammende (1811-1898) hauamonumendil. Foto: Urmas Luik

Pärnu Alevi kalmistule on maetud nii palju Pärnu ja mõnikord lausa maailma ajalooga seotud tuntud isikuid, et Eduard Rajari juhtimisel peatusime neist enda arvates ainult kõige üllatavamate tegudega inimeste haudade juures.

Ajalugu keeras meie ees lahti oma säravaid lehekülgi.

“Siia on maetud Julius Martinson, Häädemeeste juurtega haritlane, sündinud 1871. aastal,” viipas Rajari ilusa juugendliku aiaga ümbritsetud matmispaigale üsna kalmistu kesklinnapoolses servas. “Ta sai majandushariduse Riias ja tõusis tsaariajal täievoliliseks esindajaks Kamtšatka tööstus- ja kaubanduskojas Beringi saarel, õppis seal hiina keele selgeks ja isegi luuletas hiina keeles. Ta suri 1927. aastal Pärnus.”

Martinsoni kalm on Alevi kalmistul üks neist kümnetest haudadest, kuhu ei lubata peale matta, kuna tegelasi, kes siin mulda sängitatud, loetakse meie aja- ja kultuuriloos sedavõrd tähtsaks, et nende hauakoht tuleks puutumatuna säilitada.

“Ühest küljest on see loomulik, teisalt kaheldav, sest kui kadunukeste suguvõsad on aja jooksul hääbunud või kalmud omaste poolt unustatud, pole paremat viisi vanade hauatähiste eest hoolitsemiseks kui lubada peale matta. Muidugi tingimusel, et vanad tähised hoitakse rikkumata,” arutles Rajari.

Vaadates vähemalt 100 aasta taguseid jõukate tegelaste hauatähiseid, on nende omastamine pealematmisteks suur töövõit, arvestades, et tänapäeval maksavad nii vanad ristid, sepistatud või malmivalust kalmupiirded ja hauapingid isegi tublile keskklassi perele väikese varanduse. Mõnel juhul on tegu suisa hindamatu väärtusega.

Kunstiväärtus kõrvuti ajalisega

Vanade hauatähiste väärtusest kõnelevad näiteks kiviristid, mille kiviraidurid ja lihvimismeistrid on signeerinud, nagu kunstnikud signeerivad maale.

Alevi kalmistult võib näitena tuua kaks meistrit, kelle nime kiviristide jalamil sagedamini kohtab. Need on Jannsen ja Walk. “Jannsen tavatses oma töökoja aadressigi – Kooli 16 – omavalmistatud ristide jalamile raiuda,” tähendas Rajari.

On selline reklaam viisakas?

“See oli tollal kombeks, kuigi tegu oli reklaamiga, kuid samal ajal võttis meister vastutuse töö kvaliteedigi eest,” arvas Rajari. “Väga kuulus kiviraidur oli Pärnus Jüri Walk, kes elas aastail 1873–1948. Tema oli meister, kes ei teinud tüüpriste või monumente, mida kataloogi järgi valida võis. Walki töid iseloomustab maitsekus ja ääretult hea vormitunnetus, mis vahel küünib lausa kunsti tasemeni.”

Rajari rääkis, et Walki kiviristid ei sammaldu, mida on peetud imeks, sest ülejäänud kivimeistrite töödele kasvas aja jooksul sammal peale. “See oli meistri saladus, mille ta viis endaga hauda kaasa,” tõdes muinsuskaitsja. “On teada, et kivile lõplikku lihvi andes peksis ta sellid ja õpipoisid töötoast minema.”

Rajari tegi jutus pausi ja jätkas siis: “Aga selle saladuse me avastasime 1990. aastatel üht tema tööd taastades. Kui samba pinda pesta keemiliste vahenditega, mida tegelikult ei tohiks, aga tollal olime veel küllalt lollid, tuli kivi mikropooridest välja grafiit. Selgus, et Walk poleeris kivi grafiidipulbriga, mis muutis pinna ülilibedaks, andis erilise läike ja sileduse, nii et sinna ei juurdu ükski sammal ega samblik.”

Omapärased elukäigud

Jõudsime tagasihoidliku haua juurde, mida ei ümbritse sepisaed, pole seal väljapaistvat risti ega sammast.

“Siia on maetud Jaan Kukk, kes elas aastatel 1887–1947 ja oli tsaariaja lõpul Pärnus linnaarst, olles sealjuures väga tegus seltsitegelane,” tuvustas Rajari. “Tema oli see, kes algatas Koidula ausamba rajamise mõtte, ja tema algatusel rajati vabadussõja ausammaski siiasamasse surnuaaeda. Selle mehe mälestus vääriks palju suuremat tähelepanu kui see katkine tahvel siin tema haual.”

Jalutasime edasi ja peatusime taas ühe kalmu ees.

“August Klein, 1865–1940, jälle Häädemeeste juurtega mees, aurulaeva Lembit kapten,” selgitas Rajari. “See meremees oli tohutu teatrihuviline ja kuna tal oli reederi ja kaptenina küllalt raha, mida teatritel tavaliselt ju ei ole, aitas ta Endla teatri sageli oma rahaga hädast välja, jäädes ise tagasihoidlikult varju. Kui oli vabadussõja aeg, leppis kapten Klein Endla meestega kokku ehitada Eesti esimene soomusauto. Ehitasidki. Nimeks sai soomukile Wanapagan. Väga raske kolakas tuli. Kui rindele sõitis, siis tagumine ots ees, aga küll ajas punastele hirmu nahka.”

Üks ilusamaid hauatähiseid Alevi kalmistul on oma tütrele juugendvilla ehitanud kaupmees Hermann Leopold Ammende matmispaigal, kus postamendil kõrgub Bertel Thorvaldseni “Kutsuva Kristuse” marmorkoopia. Sealsamal lähedal on ta venna Carli haud, kelle järgi sai Pärnus nime Kaarli tänav, kus asub tema ehitatud puitvilla.

Kalmistul on Amandus Adamsoni originaalskulptuur kaupmees Joann Linde (1876–1915) haual, too oli samuti Endla patroon ja teatrimaja ehituse peatoetaja. Vabadussõja ausamba lähedale on maetud Adamson ise, sest selline olnud tema soov – saada maetud monumendi lähedusse.

Alevi kalmistule on sängitatud Pärnu legendaarne linnapea Oscar Brackmann (1841–1927).

Linnakabelisse Alevi kalmistul on maetud vabahärra Gotthard Wilhelm von Budberg-Bönningshausen, kindralleitnant ja Pärnu komandant, kes ühes Vene-Türgi sõdadest juhtis Izmaili vallutamist ja võttis Vene suure väejuhi Aleksandr Suvorovi alluvuses osa Itaalia sõjakäigust.

Alevi kalmistult leiame Pärnu õllemeistrite ja vabrikuomanike Bliebernichtide ja Pulside hauaplatsid. Need perekonnad olid äriilmas konkurendid, kuid saatuse tahtena hakati hilisminevikus just Bliebernichti tehases (hiljem Pärnu õlletehas) tootma Pulsi-nimelist õllesorti.

“Bliebernicht pööraks ennast küll vist hauas ringi, kui seda teada saaks,” möönis Rajari muheldes. “Üks Bliebernichtidest, Eduard, on aga läinud ajalukku Pärnu muuseumi asutajana.Ta oli Pärnu muuseumi esimene direktor, ostis jõe süvendamise käigus liiva ammutavatelt talumeestelt arheoloogilisi leide, maksis õlletehase omanikuna kesvamärjukesega, nii et aastaid pärast seda, kui ta oli Pärnust sõjakeerises lahkunud, tulnud mehi muuseumi, pihus imelikuna tundunud kivi, ja küsinud, kas õlut saaks.”

Alevi kalmistul on maailma vist kõige kuulsama kullassepa Peter Carl Fabergé vanavanemate hauad. Nende lapselaps läks Peterburi, leiutas seal iluasjakese, mida tuntakse Fabergé munana ja millega õieti midagi peale pole hakata. Ometi on tegu ühe kallima ja hinnatuma iluasjakesega tingimusel, et tegu on originaalmunaga.

Siinsamas on Brackmanni palgatud Pärnu linnaaedniku Karl Hahni kalmgi. “Teda võib pidada Pärnu ajaloolise parkidevööndi tegelikuks rajajaks,” ütles Rajari. “Tema pojast Herbertist sai aga rahvusvaheliselt tuntud filosoof ja vabakooli idee algataja ning elluviija, kelle nime kohtab maailma suuremates entsüklopeediates.

Sekka ka üks naine.

“Marta Schmiedehelm, Eesti arheoloogide nüüdisaegse koolkonna rajaja, maetud oma kasuvanemate hauaplatsile, oli sündinud Kosel 1896. ja surnud Tallinnas 1981. aastal.

Tema on Pärnuga seotud kasuvanemate kaudu, kelle hauaplatsile Alevi kalmistul Schmiedehelm palus ennast matta, kuigi töötas peamiselt Tartus,” selgitas Rajari.

Alevi kalmistule on maetud tuntud hingekarjaseid, literaate, näitlejaid, õptlasi, riigi- ja ühiskonnategelasi, nagu trükkal Wilhelm Borm, ajaloolane Elsbet Parek, Tallinna konservatooriumi asutaja Raymond Bööcke.

Aga leidub üllatavatki. Näiteks üks Lorenzsonnidest, Heinrich Gottlieb (1803–1847), tõlkis Daniel Defoe “Robinson Crusoe” eesti keelde, tollal kõlas raamatu pealkiri nii: “Norema Robinsoni ello ja juhtumised ühhe tühja sare peal”.

Caspar Franz Lorenzsonn (1811–1880) aga andis välja Perno Postimeest pärast papa Jannseni Pärnust lahkumist.

Jules Treboux (1834–1915) oli Pärnu poeglaste gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja, kes botaanikahuvilisena aretas “Pärnu tuviõuna” ehk “Lambanina”.

Ja nii võiks ringkäik Alevi kalmistul aina jätkuda.

Aga on üks “aga”

Kalmistu peaväravas on teabeplaan, mis viitab ajalooliste isikute matmispaikadele, aga huvilisele on see kasutu.

“Skeem ei jää inimesele mällu,” sõnas Rajari. “Olen palju rääkinud linnavalitsuses, et peaks trükkima teabematerjali, mille saaks kalmistuvahi käest kaasa küsida. Või teha nagu Tartus, kus sildid kalmistuteede nurkades juhendavad, kes kuulsustest kuhu maetud on. Nii mitu meetrit selle tegelaseni paremale, teiseni vasakule. Lihtne! Aga meil on isegi kvartalid tähistamata. Mis ütleb inimesele see kvartali number, kui me ei tea, kust kohast seda siin leida?!”

Ja nii olemegi Pärnus Alevi kalmistule ekskursioonile minnes pimedad, kui pole kaasas Eduard Rajari sugust teadjat meest.