/nginx/o/2017/12/21/7427297t1h62a3.jpg)
Kui suvepealinnaga lõpuks 1996. aastal taas pärast 60aastast vahet Pärnusse jõuti, olid finišeerijad surmani väsinud, kuid õnnelikud. Nii võiks ühe lausega kokku võtta tolleaegse Pärnu linnavalitsuse meeskonna emotsionaalse seisundi suvepealinna tiitlit vastu võttes.
Tegemist oli grupifinišiga, kus igal finišeerijal oli kanda oma kindel roll ja vastutusala. Ei olnud vahet kõrgel ametnikul ja spetsialistil – ühtviisi pikk ja vaevaline oli distants kõigile.
Paraku nappis oskusigi ühtviisi, kuid neid kompenseerisid õhin ja pealehakkamine. Kulminatsioonihetkel suudeti tahtejõuga elu sisse puhuda isegi seni oma liikumatut vanaduspõlve pidanud kortsus vanale Zaporožetsile, millest tiitli üleandmise kõrghetkeks sündis erksas oranživärvilises säras ohtralt valgete karikakardega palistatud cabrio-maanteemuhk. Pealehakkamine pani aluse kogu suvepealinna tänaseks üle kümnendi kestnud traditsioonile.
Oleme juba üliväga harjunud teadmisega, et Pärnu on suvepealinn või et Pärnu ja suvepealinn on sünonüümid. Varsti ligi põlvkonna jagu eestimaalasi teab seda une pealt, teisiti justnagu ei saakski olla.
Paraku ei ole vist kellelegi saladuseks, et harjumus tekitab esmalt mõtte- ja seejärel tegutsemislaiskuse. Nii on see juhtunud meiegagi. Samm-sammult jääb vähemaks tegevusi ja mõtteid, mis suvepealinna ideed toetaksid ja sisuga täidaksid ning uut elu sisse puhuksid.
Vähe sellest, kogu suvepealinna üldine roheline foon ja korrastatus on muutunud halliks, kuidagi ükskõikseks.
Kesksuvised (talvest rääkimata) pargid kisendavad linna prügikoristaja järele keset turistide kõige tulisemat hooaega. Isegi Ammende villa esine tänavaäärne haljasala on pügatud, lähtudes pügaja mugavusest, mitte pügamisvajadusest.
Vallikäärust on ilmselt seniteadmata kavade kohaselt otsustatud kujundada reservaat, kus eluheidikud, heitmed ja metsik loodus omavahelises puutumatus sümbioosis linnaruumi uut kvaliteeti loovad.
Me ei ole ammu enam midagi kuulnud edasistest ranna ega puhkeala planeeringutest. Kunagiste rannapaviljonide asukohta on juba ligi 14 aastat markeerinud katkistest kahhelkividest rannamaastik ning rannapargikaitsjate võidu mälestusmärgina laiub kunagise projekti “September” asukohas aastaringne märgala.
Kogu pulbitsev tegevus, mis aastaid tagasi suvepealinna sõnumi ja idee kõrgustesse tõstis, on tardumas ning ainult nimi püsib veel endisel pjedestaalikohal. Sedagi vaid seepärast, et teistel ei ole olnud niisama ambitsioonikat eesmärki, kui oli meil 1994.-96. aastal. Ning ehk on Tallinna raelgi suvepealinna tiitli iga-aastaste loovutajatena olnud ühelt poolt lihtsam hoida sissekäidud rada, seda enam, et sellest kõigest aeg-ajalt teatud poliitilis-positiivset valgust linnaisade peale langes.
Narva-Jõesuu on välja öelnud oma eesmärgi. Nad mõtlevad seda tõsiselt. Nende kasuks räägivad mitmeski mõttes nende väiksus ehk paindlikkus, teotahteline meeskond ja tõeliselt ilus looduslik keskkond. Välisel vaatlusel tundub, et käsile on võetud sisu, mis suudaks tulevikus suvepealinna tiitlit kanda. Sisust alustamine on õige samm ja selgelt oht Pärnu uinuvale eneseimetlusele.
Lõpuks sõltub ju kõik heast tahtest, kellele see tiitel üle anda. Ja andja ei ole traditsiooni kohaselt paraku Pärnu, vaid Tallinna raad kogu oma hiilguses.
Niisiis ei ole meile teps mitte seda õnne olla suvepealinn antud jumala armust, vaid selle nimel oleme pidanud ise palju ära tegema. Ja nii nagu on tõsi see, et tühi kott püsti ei seisa, ei saa tiitelgi kandjateta kaua püsida. Seepärast on tagumine aeg, ja kriisiaeg on selleks just sobiv, tardumus maha raputada ning taaselustada suvepealinna terviklik olemus.