Kommentaar: Leedust Eestiga võrreldult

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leedu sotside esimehest Algirda Butkeviciusest võib saada Leedu järgmine peaminister.
Leedu sotside esimehest Algirda Butkeviciusest võib saada Leedu järgmine peaminister. Foto: Reuters

Pühapäeval Leedus toimunud parlamendivalimiste lõplikud tulemused selguvad kahe nädala pärast teises hääletusvoorus. Tendents on siiski selline, et tuleval aastal, kui Leedu juhib Euroopa Liitu, on võimul vasakpoolne valitsus, mida peaks juhtima sotsiaaldemokraatliku partei liider Algirdas Butkevicius ja millesse kuuluvad veel Vene päritolu ärimehe Viktor Uspaskihhi Tööpartei ja 2002-2004 Leedu presidendiks olnud, kuid parlamendi poolt tagandatud Rolandas Paksase Korra ja Õigluse Partei.

Tõenäoliselt saab kõige rohkem kohti Tööpartei, mis loodi alles 2003, võitis 2004. aasta valimistel 39 ja neli aastat hiljem kõigest 10 kohta. Uspaskihhi partei loodi samaaegselt meie Res Publicaga ja tegemist on ühe ja sama laine (teoorias: reageering reformistide ehk meie puhul siis Mart Laari teise valitsuse ebaõnnestumisele) populistidega. Olgu lisatud, et rahvusvahelisel areenil kuulub Leedu Tööpartei Euroopa liberaalide ja reformerite rühma ehk on samas pundis, kus Eesti Keskerakond.

Kui Eestis lõppes Juhan Partsi debüüt peaministrina 2003-2005 sellega, et kogu Res Publica tõsteti valitsusest lihtsalt välja ja peaministriks saanud Andrus Ansip alustas n-ö puhtalt lehelt, siis Leedus võeti vastav seltskond valitsusse küll noorema partnerina, kuid tema populism läks kalliks maksma Leedu poliitika ühele tugisambale – sotsiaaldemokraatlikule parteile. Viimane seostub eeskätt Algirdas Brazauskase nimega, kes tegi iseseisvunud Leedu kommunistlikust parteist uue, Euroopas igati aktsepteeritud poliitilise jõu.

Brazauskas oli 1993-1998 Leedu president, jättis seejärel ameti noorematele, ent olude sunnil tuli poliitikasse tagasi, et olla Leedu peaminister 2001-2006. Neist esimesel kolmel aastal toimus Leedu ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga, viimasel kahel tuli tal aga jagada võimu populistidega, mis muutus ruttu vastastikusteks jala-taha-panekuteks ja politsei reidideks parteide peakorteritesse.

Ühel hetkel sekkus kähmlustesse USA taustaga president Valdas Adamkus, nõudes kahe ministri tingimusteta erruminekut, mille peale Brazauskas lahkus lõplikult poliitikast. Tema esimene ametijärglane Zigmantas Balcytis hääletati seimases maha, järgmisel, Gediminas Kirkilasel tuli 2006-2008 läbi ajada vähemusvalitsuse juhina. Tekkinud seisus oli loogiline, et 2008. aasta valimised võitis parempoolne kristlik-demokraatlik partei ja Audrius Kubiliuse juhitud koalitsioonivalitsus liberaalidega oli ametis valimistest valimisteni.

Pühapäevastel valimistel tuli Kubiliusel leppida kolmanda tulemusega ehk osutuda järjekordseks valitsuseks, kelle Euroopa Liitu tabanud kriis viib sadulast. Mõistagi polnud elanikud rahul sissetulekute kärpimise ja tööpuuduse kasvuga (väljaränne välismaale on Baltimaade suurim), leedulaste omaaegne suur innustumine poliitikast on asendunud napi 50 protsendi kodanike osavõtuga valimistest. See viimane asjaolu mõjutas kahtlemata valimiste päeval referendumi korraldamist uue tuumaelektrijaama ehitamise vajaduse üle, mis, võimalik, tõi hääletajaid juurde, kuid tuumajaamale ”ei“ ütlema. See omamoodi soodustatud vastuolek selgitab osaliselt Roland Paksase meeskonna edu valimistel.

Tegemist on ametist mahavõetud presidendiga (Richard Nixoni ainus analoog Euroopas, sest rumeenlasel Trajan Basescul õnnestus äsja teist korda seatud silmusest pääseda). Igal juhul on ta koloriitne tegelane, sest mitte iga mees ei lendaks väikelennukiga Pärnu – vabandust, Kaunase jõel oleva silla alt läbi.

Paksas alustas Kubiliuse parteikaaslasena, siis liikus Leedus tollal puudunud ja nõrka poliitilisse tsentrisse, mille esindajana ta valitigi presidendiks.

Kuna Leedus on ”palju suurvürstiriigi vaimu ja vürste endid“ ning vahekordi klaaritakse okupatsiooniaja tegude abil, on Uspaskihh, Paksas ja mõni teinegi saanud oma õigused Leedus tagasi Euroopa institutsioonidelt. Praegustest Euroopa Parlamendi liikmetest Uspaskihhist ja Paksasest vahest viimane võib siiski tagasi tulla ka kodusesse poliitikasse. Kõigi rahulolematute häälte püüdjatena on nad head magnetid, ent ”tänu“ neile on Leedu poliitiline lava näinud ametikohtadel sääraseidki tegelasi, kelle puhul Eesti ”tähed“ kahvatud. Sestap polegi muud kui oodata, kes seekord Leedu parlamenti pääsevad, keda president Dalia Grybauskaite välja valib ja kes kellega käima hakkab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles