/nginx/o/2018/01/17/7492481t1h920f.jpg)
Võib üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on Euroopa Liidu kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata väliskonkurentide suurematele otsetoetustele, on meie tootjad ikkagi suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid.
Kui põllumees suudab madalate toetustega siiski edukalt hakkama saada, tekib õigustatud küsimus, miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta. Vahest võiks üldse toetusteta läbi ajada?
Tegelikult võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent see peaks sellisel juhul toimuma tervel siseturul ehk Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.
Osa Eesti põllumehi toetab seda lähenemist, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika pea peale pööraks.
Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupa ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid toiduainete hinnad kaupluseletil trükitud hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on võimalik Euroopas toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.
Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagama toidukorvi võimalikult väikese maksumuse.
See on võitlus, mida peetakse, pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ja rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on mõneti ajalooline sellegi poolest, et siis ei ole Eesti riigil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu see seni on toimunud.
Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, mille toetuste määrade osas ei ole kõik veel sugugi kindel.
Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib tulevalgi aastal oma eelarvest maksta põllumajandustootjatele siseriiklikke otsetoetusi, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile.
Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli siseriiklike otsetoetuste maksmine alates tulevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal lükati siseriiklike otsetoetuste maksmise keeld aasta võrra edasi.
Siseriiklik põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent see on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused, võrreldes lääne konkurentidega, kes saavad meie põllumeestest keskmiselt üle kahe korra kõrgemaid toetusi.
Euroopa Liidu keskmine otsetoetuste tase on praegu 280 eurot hektarile, Eestis põllumehed saavad 117 eurot hektari kohta.
Et lisatoetuse ehk nn top-up toetuse maksmine pole olnud Eestile kohustus, vaid õigus, on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et siseriiklikku otsetoetust ei makstaks, kuid seni on nad jäänud vähemusse.
Tean, kui vajalik on siseriikliku toetuse maksmist jätkata. Hea on teada, et seda meelt on meie fraktsioon riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses.
IRLi hinnangul tuleb siseriikliku otsetoetuse maksmist tuleval aastal jätkata, sest kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu ja surm.