Valitsuse koostatud riigieelarve kulude kärpimine on samm õiges suunas. Tõenäoliselt tuleb rakendada veel paljusid, nii riiklikke kui regionaalseid, valusaid meetmeid majandusliku seisundi stabiliseerimiseks, hinnates kainelt abinõude mõju eesmärkidele.
Kerkiv saladuseloor Pärnu linna 75 miljoni krooniselt negatiivselt lisaeelarvelt näitab, et püha lehm on jätkuvalt linnavalitsejate isiklik heaolu. Suurimad kärpekohad on linna arengu ja investeeringutega seotud valdkonnad.
Vaatamata asjaolule, et linna valitsemiskulud on viimastel aastatel läbi teinud ekstensiivse kasvu. Näiteks viimasel kolmel aastal (2008 vs. 2005)on linnavalitsuse personalikulud kasvanud 19,0 miljonit krooni ehk 68,4 protsenti ja lisandunud tugistruktuuride kulud. Kui seda võib nimetada astumiseks pikkade sammudega, on volikogu liikunud lausa hüpetega.
Volikogu personalikulud on kasvanud 2,91 miljonit krooni ehk 374,7 protsenti. Millega on selline kasv põhjendatud? Kas linn on kasvanud või on lisandunud omavalitsusele funktsioone? Või on loodud sedavõrd piirkondlikku lisaväärtust? Ei, Pärnu linn on pigem väiksemaks muutunud (rahvaarvult) ja omavalitsuse funktsioonidki on jäänud samaks ning lisaväärtus maine näol negatiivse märgiga.
Väheneva eelarve taustal tuleb kontrastina esile kohustustekoormuse hukatuslikkus tulevikule, laenukoormus peaks ületama piiriks oleva 60 protsenti aastasest eelarvemahust. Sellele vaatamata pole kindel, kas loobutakse laenumahu suurendamisest.
Lihtne näide laenukalkulaatori abil: kui 10 000 krooni kuus teeniv inimene võtab 60 000 krooni tarbimislaenu kolmeks aastaks, maksab igal kuul oma võlga tagasi 2000 krooni jagu. Seega on tema tegelik kasutatav kuueelarve ainult 8000 krooni ehk 20 protsenti väiksem kui laenuta.
Tõepoolest, hämmastama paneb niisugune kulutuste laekumistega kooskõlla viimine.
Majandusseadused on universaalsed, igal tegevusel on tagajärjed. Liig kõrgele viidud kulude tase tuleb alla tuua ja selleks on mitu võimalust: üks on kulude kärpimine, teine see kurikuulus devalvatsioon. Kui ei jätku tahet ega arusaamist olukorrale vastavaks kulukesksuseks, on paratamatus teise variandi rakendumine – devalveerimine ehk krooni väärtuse alandamine ülejäänud valuutade suhtes.
Eesti 2008. aasta väliskaubanduse saldo oli 37,48 miljardi krooniga negatiivne, see näitaja moodustab suhtena eksporti 28,6 protsenti. Alanud aastal on mahud vähenenud, sissevedu ületab jätkuvalt väljaveo. Selles pole midagi üllatavat, nii on see olnud kogu iseseisvusaja. Erilisus tuleneb oluliselt halvenenud olukorrast maailmamajanduses, langusest Eesti peamistel eksportturgudel. Vaatamata välisnõudluse langusele, vajame eksporti nagu õhku.
Suure väliskaubandusliku sõltuvusega väikeriikidel nagu Eesti tuleb kõigi vahenditega taotleda konkurentsivõime säilimist ja kasvu nii riiklikult kui piirkondlikult, nii era- kui avaliku sektori poolt. Ekspordivõime hoidmiseks on vajalik muu hulgas tootlikkuse ennakkasv, võrreldes palkadega, ettevõtluskeskkonna ja palgaturu dünaamilisus.
Püüaks leida pooltargumente Pärnu linnajuhtide käitumisele. Vahest on põhjus Pärnu linna kohustuste mahukus, üle 400 miljoni krooni. Teatud tingimustel näpistab devalveerimine osa võlastki. See ei saa aga olla tõsiselt võetav põhjus, sest arvatavasti on kohustused seotud devalveerimisvastaste sätete või euroga. Või püüavad linnavalitsejad endale rahaliselt kompenseerida stressi, mis vahendite puudusel tekib võimetusest oma funktsioone korralikult täita. Seegi on lühinägelik, sest linna süsteemis on tööl palju tublisid inimesi, kes pigem töötaksid piiratumates oludes, kui rahapuudusel tegevusvõimetutena pealt vaataksid.
Kui kogu Eesti käituks samavõrd priiskavalt kulutustega, mis kasvatavad võlga ning toidavad inflatsiooni, annab see ainult hoogu devalvatsioonile, nullib Eesti Panga ja valitsuse jõupingutused, et hoida kooni kurss stabiilne.
Eesti Panga majandusprognoosis aastateks 2008-2010 konstateeritakse: majanduslangusele omaselt kujuneb kulude kasv 2009. aastal erasektori omast kiiremaks ning valitsemissektori kulutuste tase suureneb 40-41 protsendini SKP suhtes. Selliste proportsioonide korral puudub erasektoril avaliku sektori koostööta jõud, mis suudaks peatada majanduslanguse ja hoida ära kõige mustemad stsenaariumid. Loota sama rada edasi lastes vaid erasektori mobiilsusele on naiivne.
Sisuline otsustamine lisaeelarve asjakohasuse üle saab olema volikogule proovikivi: kas jätkata linnavalitsuse ripatsi rolli või olla otsustamisel oluteadlik ja solidaarne kodanikega.
Konstruktiivne riigimehelik koostöö volikogu tasandil eeldab kõigi, opositsioonigi, kokkuhoiule ja arengule suunatud ettepanekutega arvestamist ning nende rakendamist.
Kulutuste tegelik vähendamine tähendab kärbete osa ümberjagamist investeeringutelt-arendustegevustelt tegevuskuludele. Linnavalitsemise ja tugistruktuuride (munitsipaalpolitsei, koolide sihtasutus) reformimist, munitsipaalettevõtete juhtimise korrastamist.
Ainuüksi aktsiaseltsis Pärnu Vesi toimuv on näide majandusolukorraga sobimatust toimimisest, aga see on omaette teema. Raha tuleb suunata piirkonna väärtust tõstvatesse investeeringutesse, infrastruktuuri arengusse.
Arvan, et need ja muudki kokkuhoiukohad on niigi teada, kui vaid jätkuks poliitilist tahet. Aeg on loobuda unelmatest, et linnavalitsuse pakutav on parim võimalik maailm, sest faktid kinnitavad vastupidist.
Nädalapäevad tagasi linastus ETVs film, kus Hiina RV esindajad demonteerisid Ruhri piirkonnas moodsa koksitehase ja taaskäivitasid selle kodumaal. Motiveeritud hiinlastel oli mitu ideoloogilist tööriista. Ühe neist, “kokkuhoid on kiiduväärt, priiskamine laiduväärt“, soovitan praeguses olukorras panna linnajuhtide ja volikogu liikmete töölauale perepiltide kõrvale.